Linnuvaatlus

Luule

Oonüksisilmsed odaliskid
ja ornitoloogid
vaatlevad
otstarbetu Erose
lendu

• Mina Loy, "Kuupealne reisijuht" ("Lunar Baedeker"), Poetry Foundation

Mu jalge all oli kui kirikutee:
ees puhtam ja püham kui mindu,
kui kaikuvas õhus üle vaikiva vee
näen üht rohekas-kollakat lindu.

Pääs päikese säras tal sulgede vihk,
kui seal oma helides lendas...
Mind läbis kui mingi eelaegade kihk,
ma rappusin iseendas.

Ta kummis rinnal kui helmekord
ja nokk näis tal kullatuna...
Kuhu viib oma laulu, kuhu paneb kord
oma kullakoorese muna?

• Marie Under, "Imelind", rmt: "Uneretk", 1968, lk 33

Draama

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.

• William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090

Proosa

• Tema tähelepanu köitsid kentsaka suurjooksurkägude paari vigurid. Nood sulelised pidasid kruusaga kaetud tagahoovi oma isiklikuks pärusmaaks. Angie Kellogg oli põline linlane. Alguses olid Tucsoni veidrad kõrbeelukad olnud talle suur mõistatus. Tony oli tema rumalust pilganud, tema üle naernud ja teda tobedaks nimetanud. Lõpuks oli ta armulikult vaevunud ostma talle "Põhja-Ameerika lindude välimääraja", mida raamatukaupluse müüja nimetas "linnuvaatleja piibliks".

Selle raamatu abiga oli naine järk-järgult õppinud mõningaid naabreid ära tundma — vutte, tuvisid, suur-jooksurkägusid, koolibreid ja isegi töökat kaktusekäblikut, kes oli ainsa kaktuse otsa elama asunud. (lk 84)

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994