Mine sisu juurde

Naiskirjanik

Allikas: Vikitsitaadid

Luule[muuda]

kord kui kõik naised loevad naistekirjandust ja unistavat proosat
kui saabub ükskord see rahulik aeg kallis rahvas
kui kellelgi ei ole enam mingeid pretensioone
kui meid on palju ja kui meil on rohkelt serotoniini ja endorfiine
kui me kõik rõõmsasti üksteisel jalus sibame ja jumala kiituseks hüppame
kui keegi enam kedagi ei ärrita ega aja meeleheitele
siis on meie kallid emad täitnud oma ülesande
ja isegi naiskirjanikud saavad kunagi oma teenitud tunnustuse ja tasu
kui neil on lapsed või kui nad on kenasti maha maetud
kui nende looming on hea ja ilus ja turvaline ja kui nad saavad
lugejatega hästi läbi
või kui neist saavad korraga lastekirjanikud
kui neid viimaks juhatatakse õigele teele

  • Elo Viiding, "EMADEPÄEV", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 20-24

Proosa[muuda]

  • Naistele ei peetud veel XIX saj. algul avalikku kirjanikutegevust kohaseks, mistõttu nad peitusid meeste nimede taha (George Sand). Ka sõjaväelastel oli keelatud ajakirjanduses kirjutisi avaldada. (lk 151)
  • K. A. Hermann tundis erilist sümpaatiat "laululinnukeste", s. o. naisluuletajate vastu. Kui G. E. Luiga avaldas "Olevikus" luuletusi oma nime all, siis suhtus "Postimees" temasse tõrjuvalt. Äkki ilmus A. Haava ja E. Auni kõrvale "Olevikus" uus luuletaja Miina Luha. К. A. Hermann kiitis teda vaimustusega ja avas talle oma lehe veerud, kuni pettus varsti selgus. Ka tolleaegne tsensor (J. Jõgever) oli naisautorite pooldaja. R. Kamseni nime all saadetud luuletuse "Siis tuli meelde" tõmbas tsensor punase pliiatsiga maha, aga kui sama luuletus saadeti uuesti Amalie Maasiku nime all, siis lubati ta "Lindas" muutmatult trükkida. Seda arvestades avaldas Kamsen edaspidi luuletusi ka Liis Lepiku, Lilly, Miralda Männiku jt. naisenimede all. Varjunimede võtmise motiiviks oli tal ka õige nime liiga sagedane kasutamine. (lk 153)
  • Mõnigi kord võtavad naisautorid varjunimeks mehenime (pseudoandronüüm). Seda tehti rohkem noil aegadel, kui naise avalikku esinemist kirjanduses peeti sobimatuks. Meil esines esimene naisautor alles 90 aastat tagasi, millal seda vajadust enam polnud, nii et meie Lydia Jannsen ei tarvitsenud varjunimeks mehenime valida. Aga ka muudel motiividel pole meie naisautorid just tihti mehenime kasutanud. Mõni näide: Hans = Anna Haava, Heiti Lehtme = Alide Ertel, Juhani Tervapää = H. Vuolijoki, Felix Tuli = H. Vuolijoki, Indrek Paas = K. Sang-Merilaas. Seevastu maailmakirjanduses kohtame rohkem mehenimesid, mille taga peitub naine, nende hulgas maailmakuulsaid nimesid, nagu George Sand = Armandine Aurore Lucile Dupin, George Eliot = Mary Ann Evans. (lk 154)
    • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156