Olena Stepova

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olena Stepova, 2015.

Olena Stepova (sündinud 10. aprillil 1971 Dovžanskis, Luhanski oblastis Ukrainas) on ukraina blogija ja kirjanik.

Intervjuud[muuda]

  • Oranži revolutsiooni ajal oli kõigile selge, millest jutt käib. Nüüd, Maidani ajal, oli väga vähe infot, mis Kiievis tegelikult toimub. Üldine infoväli ja meedia ei andnud täit pilti Maidanist. Valitsesid peamiselt negatiivsed toonid. Paljudel inimestel ei olnud interneti kasutamise võimalust. Kellel oli internet, neist paljud ei kasutanud Facebooki, vaid Venemaa suhtlusvõrgustikku Odnoklassniki. Suurem osa kohalikke inimesi jälgis peamiselt Venemaa telekanaleid. Samuti rääkisid Maidanist negatiivselt suurettevõtete juhid ja kohalikud võimud. Seetõttu tekkis moonutatud pilt. Kui me Maidani-vastastele eravestlustes seletasime, et ei ole mingit fašismi, me oleme Janukovõtši vastu, siis nad ütlesid: "Te ajate õiget asja. Loomulikult me oleme Janukovõtši vastu ja tuleme teiega."
  • Alguses oli tõesti Regioonide Parteile tugev toetus, aga Janukovõtši võimuletulekuga hakkas kõik halvasti minema. Algasid tapmised, toimus kahtlane äri. Lihtsad inimesed olid Janukovõtši vastu. Janukovõtši poolt olid miilits, prokuratuur, kohtud, kohalik võim. Inimeste suhtes, kellel oli oma arvamus, aga eriti vastaspoole aktivistide vastu algatati kõikvõimalikke uurimisi. Janukovõtši tiiva surve teisitimõtlejate suhtes oli väga võimas. Sellepärast toetasid väga paljud Donbassi inimesed alguses Maidani. See oli väga positiivne. Hiljem hakkasid inimesed tüdinema ja eemalduma sellest protsessist.
  • Meie Euromaidani toetajad seisid oma telkidega lõpuni, kuni meid märtsis rünnati. Meid peksti nii, et väljak ujus verest, väga palju naisi, ka Luganski naisi sai julmalt peksa. Miilits seisis kõrval ja pööras lihtsalt pea ära. Veelgi hullem oli siis, kui miilits alustas Maidani aktivistide arreteerimist. Aktivistide õiguste eest seisvat advokaati lihtsalt tulistati. Ta sai raskelt haavata. Õnneks ta elas need vigastused üle ja on tänaseks terve. Samal ajal tekkis ka kohalikul võimul hirm, et nad võivad võimu kaotada.
  • Euroopa oli Sverdlovskisse ja ka Luganskisse toetusraha suunanud. Näiteks Sverdlovski haigla renoveeriti täielikult Euroopa rahade eest. Selle asemel, et panna haigla juurde kiri, et renoveerimine toimus Euroopa Liidu toel, räägiti – Euroopa, see on fašism, mässuõhutajad, geid ja narkootikumid.
  • Tõesti, algas nagu mingi teater, kus igal näitlejal oli oma roll. See kõik algas veebruaris-märtsis, kui meie linna ilmus äkki organisatsioon Russki Mir. Algasid igasugused miitingud ja meeleavaldused. Me saime aru, et need ei toimunud päriselt nende inimeste initsiatiivil. Meile hakkasid saabuma mingid venelased, kasakad, rahvasaadikud ja algas agitatsioon. Russki Mir tegi hommikul meeleavalduse ja õhtul meeleavalduse. Iga kord olid uued plakatid ja sõnumid. Meeleavaldus kestis tavaliselt 15–20 minutit, kus osalesid 10–15 Russki Miri aktivisti, kes olid peamiselt Ukraina kompartei liikmed. Huvitav oli see, et alati olid kohal ka kaamerad. Seda, et meil võib mingiks sõjaks minna, rahvas ei uskunud. Seda hakati uskuma alles siis, kui tankid saabusid.
  • Näiteks kui me uurisime kohaliku SBU hoone juures, mis seal toimub, siis miilits ei sekkunud. Miilits seisis kõrval ja ainult manitses: "Ärge hakake siin protesteerima ja sündmustesse sekkuma. Püüame hakkama saada võimalikult väikese verega. Las me võtame kiiresti kõik üle, sest meist saab Venemaa ja see on juba kõrgemalt poolt otsustatud."
Me ei uskunud, et mingiks ülevõtmiseks läheb, sest protestijad olid täielik lumpen ja neid ei olnud palju. Saate aru, mingid purjus kasakad, kes haisesid ei tea mille järele, ühesõnaga poliitiliselt mitte kuidagi usutav seltskond. Võimud oleksid pidanud nende korralekutsumisega kindlasti hakkama saama. Veel üks näide. Luganski Rahvavabariigi esimene juht Haritonov oli kohtumisel valitsuse esindajatega SBU hoones maani täis ja jäi läbirääkimiste laua taga magama. Sellepärast me ei uskunud, et midagi nii tõsist ja ulatuslikku võib toimuda.
  • Referendumi ajaks olid kõik kohad relvastatud inimesi täis.
  • Kui Krimm hõivati, ei arvanud keegi Donbassis, et meie oleme järgmised. Krimmi hõivamise ajal oli kindlalt valdav osa kohalikust elanikkonnast Ukraina poolt. Me arvasime, et Venemaa piirdub Krimmiga ja peatub.
  • Venemaa valetab kohutavalt ja muudab mõisteid. Nad kasutasid inimeste hirmutamiseks kolmevärvilist lippu: sinine-kollane-punane. Praktiliselt nagu Ukraina lipp, ainult punane riba on lisatud. Kui toimusid mahalaskmised, siis see lipp jättis mulje, nagu viiks neid läbi Ukraina üksus. Hiljem uurides saime teada, et tegemist on Venemaa Föderatsiooni kasakavägede ametliku lipuga.
  • Mais toimus Luganskis separatistide seas vastasseis, sest nad vaatasid, et venelasi tuleb aina juurde ja enam ei saa rääkida mingist Donbassi iseseisvusest. Osa separatiste ütles, et ei mängi seda mängu enam kaasa ja panevad relvad maha ning lähevad Ukraina poolele üle, et hakata läbi rääkima konstitutsioonilistes reformides, mis tagaks Donbassile suurema autonoomia Ukraina koosseisus. Nad lasti kõik maha, viimne kui üks, sest see oli mäss separatistide enda seas. Peale kõige muu oli see tragöödia kohalikele peredele, sest pereliikmed jäid tihti erinevatele pooltele.
  • Meie linnast [Sverdlovskist] piirini on 12 kilomeetrit. Kui Ukraina piirivalvurid tapeti või minema saadeti, siis liikus kogu Venemaalt tulnud tehnika läbi meie linna edasi Ukraina positsioonide poole. Kohalik võim seletas, et see on Ukraina armee. Inimesed said ühel hetkel aru, et see ei ole võimalik. Ukraina väed seisid Debaltsevo ja Ilovaiski juures, kuhu on umbes 200 kilomeetrit. Meie lähedal on Zemnika küla, millest üks osa on Ukrainas ja teine osa asub Venemaal. Selles külas seisis kõikvõimalik tehnika – BUKid, Iskanderid, Gradid jne. Inimesed ju näevad, kuhu nad pidevalt sõidavad.
  • Meie linn on piirilähedane tsoon, mis jääb aktiivsest lahingtegevusest kaugele. Meie linnas tehakse sõjatehnika remonti ning koondatakse ja formeeritakse ümber erinevaid pataljone. Samuti toimus meie juures väljaõpe enne päris rindele minekut. Sõjaväelased liikusid ka linnas ja loomulikult sai nendega suheldud. Nende hulgas olid ka counterstriker'id. Need on inimesed, kes maksavad arvestatavalt suurt raha dollarites või eurodes, et saada praktiliselt sõdida nii, nagu nad on internetimängus harjutanud. Neil on oma väljaõppeprogramm, nad saavad korraliku varustuse ja relvad. Nad saavad oma raha eest osta igasuguseid erirelvi. Nad on jagunenud gruppidesse ja võistlevad omavahel, kes rohkem tapnud on. Neil on oma punktide ja boonuste süsteem. Meil oli haiglas selline juhtum, kus toodi üks haavatu, kellel jalg amputeeriti. Arstid rääkisid, et nad ei saa mitte midagi aru, sest haavatu nõuab viivitamatult "ülekoormust". Kui küsiti, miks tal seda ülekoormust vaja läheb, vastas patsient, et jalg kiiremini tagasi kasvaks. Siis selguski, et tegu oli ühe counterstriker'iga, kellel mäng ja reaalsus olid segamini läinud. Ma kordan veel kord, need on peamiselt Venemaa rikkurite lapsed ja nad maksavad sõdimise eest tõeliselt suurt raha.
  • Mai, juuni, juuli ja ka august olid rasked. Sel ajal olid pidevalt tulevahetused. Me istusime pidevalt keldrites. Kõige hullem, et Ukraina valitsus ei kuulutanud välja sõjaseisukorda ja me pidime tööl käima. Töötasid koolid, vabrikud ja haiglad. Kohutav oli tööle sõita, kui ümberringi tulistatakse. Palju süütuid tsiviilisikuid sai niimoodi surma.
  • Ma sõitsin minema kohe pärast raamatu ilmumist. Nii kaua, kui ma olin tsoonis, ei andnud intervjuusid ja keegi ei teadnud, kes ma olen, ei olnud ohtu. Internetis kirjutasid paljud, et ma olen väljamõeldis ja tegelikult ei ole mind kui reaalset inimest olemas. Kohalikud inimesed, kes aimasid, et see võin olla mina, ei andnud mind välja, sest nad nägid, et ma kirjutan tõtt.
  • Teiseks ei ole meie Luganski omad nii agressiivsed kui Donetski omad. Donetskis tapetaks kohe, kui mingi kahtlus tekiks. Luganskis töötab näiteks isegi praegu luteri kirik. Separatistid panid koguni pärja kuulsa luuletaja Ševtšenko mälestusmärgile, kuigi nimetasid teda kuulsaks vene kirjanikuks, mis sest, et ta kirjutas oma luuletused ikkagi ukraina keeles. Kui Ukraina väed asusid vasturünnakule, hakkasid linnas levima kuulujutud, et meie linna ei pommitata sodiks, sest meie linnas elab kuulus kirjanik ja ukrainlased omasid ei tapa. Seda enda kohta kuulda oli üsna kummaline.
  • Muuseas, Ukraina passiga saab vabalt mõlemas suunas piiri ületada. Samas Luganski ja Donetski Rahvavabariigi passidega piiri ületada ei saa. Separatistlike vabariikide passide omanike arvates on nende territoorium Novorussia ja see oleks nagu Venemaaga üks riik. Venemaa piirivalvurid arvavad teisiti. Vene piirivalvurid ei salli nende passidega inimesi. Hakkavad kohe sõimama, et minge minema, see on Ukraina Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline piir. Ise te alustasite sõda ja nüüd aetakse see kõik meie kaela.
  • Piir on tõesti mineeritud. On olemas konkreetsed koridorid, mille kaudu liigutatakse sõjatehnikat Venemaalt üle piiri. Piiripunktidest liiguvad läbi ainult meiesugused kodanikud. Sõjaväelased, igasugused vabatahtlikud, ühesõnaga need, kes tulevad sõdima, nemad piiripunkte ei läbi. Nemad läbivad neid koridore, mis avatakse ainult lühikeseks ajaks, kui üksused neist läbi liiguvad. On ka selliseid juhuseid, kus vabatahtlikud on avaldanud soovi Venemaale tagasi minna, siis nad kogutakse kokku piiriäärsesse kogunemiskohta, aga neid ei lasta Venemaale tagasi, vaid avatakse Venemaa poolelt Gradidest tuli nende kogunemispunktile.
Vene regulaarväed roteeruvad. Nad lahkuvad kolonnina ja asendus tuleb samuti kolonnina. Kuna vabatahtlikud teavad, et nad tagasipöördumise soovi korral tapetakse, siis nad ostavad päris kopsaka raha eest väikeste gruppidena stalkeritelt teenust tagasi Venemaale saamiseks. Kui need grupid on liiga suureks saanud, on neid jälle Gradidest tulistatud.
  • Näiteks SBU hoone hõivamine Luganski peatänaval. Hoone ette sõitsid veoautodega relvastamata separatistid. SBU ülem andis neile vabatahtikult relvaruumide võtmed, mille järel relvastati saabunud separatistide grupp ning ülejäänud relvad ja laskemoon laeti hoone hoovis masinatele. Ukraina julgeolekuteenisuse normide järgi asuvad relvaruumid tugevdatud seintega keldrites, mis relvastuse hõivamise korral peavad olema seestpoolt õhkulastavad. Seal aga anti relvad vabatahtlikult üle. Sellest juhtumist saime teada muidugi hiljem. Meile rääkisid sellest julgeolekuteenistuse töötajad, kes ennast nendest tegudest distantseerisid. See ongi meil kombeks, inimesed ei takista otseselt reetmist, vaid distantseerivad ennast sellest või lahkuvad töölt. Nad ei taha võtta vastutust selliste tegude eest. Samas nad informeerivad juhtunust meiesuguseid aktiviste.
  • Praegu seal ei tulistata. Tulistamine ja keldris istumine toimusid esimesed kolm kuud. Koolid ja lasteaiad töötavad, samuti kaevandused ja tehased. Inimestele makstakse palka. Lahkunud on väga selgelt Ukraina-meelsed kodanikud. Teised inimesed ei näita välja oma tegelikke vaateid. Püütakse kuidagi oma igapäevaeluga hakkama saada. Neil ei ole lihtsalt kuhugi minna.
  • Praegu on nii, et kui varastad või röövid ja sind tabatakse, siis lastakse sind maha. Siin on ainult üks "aga". Meil on palju erinevaid komandatuure: sõjaväe-, tsiviil- ja piirkondlikud komandatuurid. Kui sind võtavad kinni oma komandatuuri inimesed, siis ei juhtu tavaliselt midagi, kui aga teise komandantuuri omad, siis lastakse kohe maha. Erinevad komandatuurid on kõik omavahel sõjajalal.
  • Mõnikord täiesti ootamatult meenuvad episoodid, millest oleks pidanud ka võib-olla kirjutama. Ilmselt sellises pingeolukorras lihtsalt aju kaitseb ennast ja ei taha kõike meeles pidada. Näiteks sõjaline pool on paljus kirjeldamata, sest see oleks olnud liiga ohtlik. Võib-olla kunagi hiljem teen seda.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel