Paljulapselisus

Proosa

Doktor Andrucelli saabus kohale ja vabandas ema ees hilinemise pärast.

"Madam, ma jäin oma naise pärast hiljaks; ta tõi just äsja lapsukese ilmale," teatas ta uhkusega.

"Oo, palju õnne, doktor," ütles ema, "tõstame klaasi nende terviseks."

Tantsust väsinud Spiro istus sealsamas kõrval diivanil ja lehvitas endale tuult.

"Mis asja?" möirgas ta Andrucellile ja tegi hirmsat nägu. "Sina jälle uus beebi saanud?"

"Jah, Spiro, poisi," ütles Andrucelli üleni särades.

"Palju neid sul juba saanud?" küsis Spiro.

"Kuus, kõigest kuus," ütles doktor kerge üllatusega. "Mis siis?"

"Sul võinud natuke piinlik olla," ütles Spiro vastikusega. "Kuus tükki... heldege! Nagu päris loomaaed."

"Aga ma armastan lapsi", ajas Andrucelli vastu.

"Kui mina ühekorra abielusse astun, ma küsin kohe naise käest, palju ta lapsi tahab," rääkis Spiro täiel häälel, "ja kui tema ütlevad: kaks tükki, siis mina need kaks temale annab ja ütlen, et aitanud nüüd küll. Kuus last... Heldege jumal, sa ajad mul südame pahaks... nagu loomaaed."

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 195

Aga inimesel ei tohi kunagi ainult üks laps olla. Minu mutist on see ju ka kohe näha. Muidugi, ta ei saanud sinna midagi parata, et vanamees ta nii noorelt üksi jättis. Aga kui naisel on ikka kogu aeg mees kõrval, siis peab ka lapsi olema, nii nagu teisel vanaemal. Tervelt kaheksa! Ega minagi ükskord vähemaga lepi. Põnnid on ikka jube vahvad. (lk 55)
- Silvia Rannamaa, "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61

See kool oli tõesti põhja vajuv laev. Aerud olid ammu üleliigsed. Kõik kaitsesid ainult omaenda elulugu. Mis muud jääbki inimesel üle, kui sündmuste juhuslikule, paratamatule reale mingi mõte omistada? Abiellumine, esimese lapse vältimatu sünd, peaaegu paratamatu teise lapse sünd. Thiele kui korralik punanahk oli oma naiselt veel ka kolmanda välja võidelnud. Kommunistid said kolm, pastorid neli või viis ning asotsiaalid kuus või rohkem. (lk 42)
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012