Koidikul lahkub naine kikivarvul toast, libistab jalad puukingadesse ja läheb alla aeda vaatama amarantade puhkemist, mis talle juba aastaid lõbu on pakkunud. Lillest, mis avaneb ja sulgub otse kui hingates, ei tüdine ta kunagi. Ta kastab roosasid hortensiaid, kuhjab nende juurte ümber kive, kõplab pisut metsmaasikate ümbrust. Nood on iseendast lausa ime. Nad on end igasse kanti laiali ajanud, käimisel takerduvad jalad nende igal pool väänlevaisse väätidesse — tõeline orashein, aga mäherdused maasikad! Pojengid lähevad lopsakamaks, liiliad hakkavad lõhnama, see on hea märk, ja mandlipuu on peaaegu nuppus. (lk 8)
