Mine sisu juurde

Suhkrupeet

Allikas: Vikitsitaadid
Niels Pedersen Mols, "Peedikoristus" (1886)

Suhkrupeet (Beta vulgaris spp. vulgaris var. altissima) on kaheaastane kultuurtaim, hariliku peedi teisend, Ida-Euroopa maastikukujunduselement.

Proosa[muuda]

  • Ükski maa and ei asu sääraste kuhjadena koos kui suhkrupeet. Vili veetakse salvedesse ja kartulid keldritesse: kuid suhkrupeet veetakse kokku kuhjadesse, kogutakse aunadesse, aetakse külajaamade juures hunnikutesse. Lõpmatus reas, koorem koorma järel, veetakse valgeid juurikaid; mehed loobivad neid labidaga hommikust õhtuni aina kõrgematesse virnadesse ja siluvad need kenasti geomeetrilisteks püramiidideks. Iga muu maa-and valgub nii või teisiti kõiki teid mööda laiali inimeste elupaikadesse. Suhkrupeet aga valgub pideva vooluna kas lähimasse raudteejaama või lähimasse suhkruvabrikusse. See on suursaak, see on kogunemine en masse, see on nagu sõjavägede ülevaatus. Siin on brigaadid, diviisid ja armeekorpused, mis suunduvad ešelonidesse. Sellepärast nad ongi rivistatud sõjaväelise korra kohaselt; masside ilu seisab geomeetrias. Suhkrupeedikasvatajad ehitavad oma kuhilad monumentaalseteks nurgelisteks hooneteks; see on peaaegu arhitektuur. Kartulikuhi pole ehitus; kuid suhkrupeedikuhi ei ole kuhi, vaid ehitus. Linnaelanik ei oska suhkrupeedi maastikust rõõmu tunda; ent just nüüd, sügisel, pakub see lausa monumentaalset vaatepilti. Korrapärases suhkrupeedipüramiidis on midagi haaravat. See on monument viljakandvale maale.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 100


  • Kilomeetrite ulatuses ümberringi pole ühtki võsa, ühtki aasa: ainult suhkrupeedid ning ikka suhkrupeedid, mis katavad suuri üksluiseid välju. Sügisel need kahkjad ning mullased suhkrupeedid, laetud härgadega veetavaile vankreile, valguvad aeglaselt kokku vabrikuisse. Siinsed põllumehed külvavad, rohivad ja koristavad suhkruvabriku jaoks. Nende nukrate punaste telliskiviehitiste ümber suruvadki endid kokku väikese Krasinieci küla õlgkatustega hurtsikud. Ja isegi jõgi on orjaks vabrikule, kuhu ta saabub selgena ja kust ta lahkub sogasena täis sogast ning räpast vahtu.
    • Ève Curie, "Minu ema Marie Curie", tlk Alfred Suik, 1994, lk 47

Luule[muuda]

jah ükskord ma Fidži saartelt
tõepoolest kaardi sain
kus peal oli suhkruroolõikus
ja suhkrurookombain

ka seda ma uskuma pean
kuigi seal pole käind
ja ühtegj, fidžisaarlast
ei ole ise näind

palju on ikka neid saari
kus ise käia saad
mine tea ehk usub Fidžis
mõni ka Eestimaad

ehk usub mõni seal Eestit
kus kasvab suhkrupeet
ja kartul ja söödanaeris
ja elab üks poeet

  • Jaan Kaplinski, "Ma Jumalat vist ei usu" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 46-47
Vikipeedias leidub artikkel