Tartu Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum (TARTMUS) on Lõuna-Eesti suurim kunstimuuseum ning ühtlasi Eesti kõige vikisõbralikum muuseum. Asub Tartu linnas ühes vanas viltuses majas ja ootab juba pikemalt omale suuremat kodu.

Proosa

Tartu Kunstimuuseumi potentsiaal ning võlu peituvad just selles, et see on väiksem ja alternatiivsem kui Eesti Kunstimuuseum. Olles meelega ja teadlikult nii-öelda igavene number kaks, on palju rohkem võimalusi eksperimenteerimiseks, katsetamiseks ja kiireks reaktsiooniks ühiskonnas toimuvale.
- Joanna Hoffmann, intervjuu: "Tartu Kunstimuuseumi uus direktor on Joanna Hoffmann", ERR, 20.10.2020

Et programmis teemaderingiga ikka ja jälle ka Tartuni jõutakse, on tähtis – kui meie siin seda ei tee, ei tee seda ka keegi teine.
- Joanna Hoffmann, intervjuu: "Kunstimuuseumis avatakse kaks uut näitust", Postimees, 21. oktoober 2022

Me ei saa võistelda Eesti kunstimuuseumiga ja oleme teadlikult nii-öelda igavene teine. Meie potentsiaal ja võlu peituvad just selles, et oleme väiksem ja eksperimentaalsem ning meil on kiirem võime reageerida ühiskonnas toimuvale. Saame olla paindlikum ja võime ka rohkem eksida, meil on teisena rohkem mänguruumi.
- Joanna Hoffmann, intervjuu: Raimu Hanson, "Ametisse määratud direktor rõhub muuseumi väiksusele", Postimees, 21. oktoober 2020

Muide, näituse tihe ja korrapärane riputus manab esile kujutluse ajast, mil Viltuse maja ruumid olid veel tõepoolest Pääsukese ja tema koolivendade umbsevõitu ühikatoad. Ideaalis vajavad kunstniku intensiivsed maalid siiski avarust ja suuri seinapindu, mida Viltuses majas paratamatult napib. Nii et ceterum censeo, Tartu vajab tänapäevast kunstimuuseumi!
- Tõnis Tatar, "Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata", Sirp, 27.11.2020

Tartmus tegutseb väga toredas viltuses majas, mis on armas ka kollektiivile endale. Paraku on seal vähe ruumi ning mööda kitsaid treppe on paljudel liikumisraskustega inimestel keeruline või võimatu liikuda.
Möödunud aastal terve maja täitnud näitusele "Pallas 100. Kunstikool ja kultus" mahtus umbes 250 teost. Tegu oli päris tihedalt kujundatud väljapanekuga ja see koosnes üsnagi väikestest töödest. Enamasti mahub viltusse majja korraga väljapanekule veel vähem kunstitöid.
- Joanna Hoffmann, "Uus kultuurikeskus päästab kunstimuuseumi kammitsaist", Postimees, 8. september 2020

Muret muuseumi pärast ja muutuste soovi ajendavad peamiselt kunsti eksponeerimiseks ja korrastamiseks kliima poolest ebasobiv hoone, ebastabiilne projektipõhine rahastus näitusetegevuseks ning seetõttu ebakindel tulevik. Imetlen oma vanemaid kolleege, kes on muuseumis aastakümneid töötanud ja paremat aega oodanud. Uut maja ning sobivaid töötingimusi igatsetakse alates 1940. aastast, mil muuseumi asutati.
Mina ei tea ühtegi inimest, kes sooviks kunstimuuseumi väljakolimist kesklinnast. Tagasiside on olnud pigem vastupidine. Murelik on olnud eeskätt külastaja, kes tahab siduda meeldiva jalutuskäigu vanalinnas, kohvitamise, poodlemise, raamatukogus käigu ja näituse vaatamise.
Kunst on kui elusorganism, mis idaneb, sünnib ja areneb koostöös ümbritsevaga meluga, mitte põllul. Samuti annab atraktiivne, tegus ja ühiskonnaga dialoogi pidav kunstimuuseum kesklinna piirkonnale palju juurde. Linna parema toimimise nimel peab selle südamik olema stimuleeriv, atraktiivne ja seeläbi tugev. Sellest võidab iga tartlane ja külaline.
Sisult ja struktuurilt on Tartu kunstimuuseum hästi toimiv institutsioon. Oleme väljaspool Tallinna ainus Eesti kunstiasutus, kes suudab aasta ringi pakkuda mitmekesist rahvusvahelist näitusekava, mille juurde kuulub haridus- ja publikuprogramm ning kunstiraamatute kirjastamine. Meie oma kunstikogu on väga rikkalik: suur ja väärtuslik valik kunstiteoseid annab unikaalse ülevaate eesti kunstiajaloost tänapäevani välja. Puudu on lihtsalt vastav muuseumihoone.
Tihti küsitakse, miks ei taha me olla nii ägedas kohas nagu viltune maja. No miks ei tahaks, kui tingimused oleksid kunstiteostele sobivad. Puudulikud niiskus-, temperatuuri- ja valgusolud ei luba aga siin hoones pikemalt ühtegi kunstiteost eksponeerida.

Väga pika aja jooksul pudeneb kõik tolmuks, aga muuseumi ülesanne on seda protsessi ikkagi pidurdada, mitte kiirendada. Näiteks välismaist kunstiklassikat me oma majja tuua ei saa – me lihtsalt ei vasta nõuetele. Nii et sellised Kumu kassahitid nagu Michel Sittowi "Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades" või ekspressionistide näitus "Saksamaa metsikud" meie ruumidesse ei sobiks.

Joanna Hoffmann, "Millest unistab Tartu kunstimuuseum", Postimees, 30. mai 2019