Vahukulp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Clara Peeters, "Vaikelu kalade ja küünlaga" (1611).

Vahukulp on peamiselt aukudest koosnev köögiriist, millega püütakse keevast vedelikust vahtu, mis koosneb samuti peamiselt aukudest ja tunneb end seetõttu vahukulbis koduselt.

Proosa[muuda]

  • Aga ei! vana ämblik. Tema oli minust kiirem. Ta lasi mul võrgu kõige viimase alumise niidini välja joosta ja kargas siis kallale. "Üks hetk. Üks tilluke hetk, monsieu," sosistas mutt vastiku usalduslikkusega. "Tulge, tulge siia." Ja viipas ise tilkuva vahukulbiga. Astusin ukse juurde, aga sellest ei piisanud. Ikka sisse tuli mul minna ja uks kinni panna, enne kui ta suu lahti tegi. (lk 105)


  • Ida ei saanud oma lauset lõpetada, sest süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili.
"Vahukulp! vahukulp! vahukulp!" karjus Ida hädaliselt, nagu olekski see tema lause lõpp.
Et aknad suure kuumuse pärast pärani lahti seisid, siis tormas lõhnav aur, tormasid ka kõik teised lõhnad välja ja tuul kandis nad minema üle Vargamäe, kandis üle soo suure Muulu raba poole, kust paistis kirik, mis nagu ootas, millal ta võis hakata Pearule oma kelli helistama. Aga Mäe rahvas, kes küll teadis ja nägi, et Orul valmistatakse toitu ning jooki Pearu ärasaatmiseks, ei saanud sellest põrmugi osa, sest tuulelgi laskis jumal nõnda puhuda, et lõhna natukestki ei puutuks teisepere inimeste ninna.



  • Aja jooksul õpetati mulle kätte nii mõnigi teadmatute inimeste jaoks ilmvõimatuna näiv vemp ja vigur: ma võisin süüa põlevat takku ja kiskuda oma ninast või kust tahes mujalt välja suurel hulgal siidnööri, aga ka võtta keevast katlast vahukulbiga elusaid kanapoegi ja palju, palju muud sellesarnast.
    • Endel Nirk, "Krahviproua Genoveva pihtimused", 1982, lk 32