Vesipüks

Luule[muuda]

Vesipüks - pilvelevandi
väljasirutatud londi
taoline - käib mööda vete
tumerohelisi turje!

Jaan Kross, "Kevadtuul" [1938], rmt: Jaan Kross, "Luule", 2005, lk 10

Laintest kõik tähed nopitud,
tuulatud, veskile viidud, —
oli ükski neist küps?
Merel sirutab selga
väsinud vesipüks.
/---/
Vähehaaval ta kangestub,
selgroog kandjamaks tahkub.
Jala all taltsas torm —
nii ta seisab kui tugipuu,
tuletu tuletorn.

Paul-Eerik Rummo, "Sirutab selga" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 16

Ma lappasin põhjaõngi.
Ju kahv oli angerjaid täis.
Kui pealttuule pilvest alla
vajus üks tumehall köis.

Küll kõikus see köis siia-sinna
ja pikemaks venis üha.
Kui mereni jõudis ta ots,
siis algas müha.
/---/
Taevakõrgune olend,
koon pilvis, saba vees,
vongeldes minust möödus.
Meri kees
ja kahises ja oli lohkus...

Alasti kivid ja karid
tähistasid ta rada.

See oli angerjajumal.
Tarduma pannes verd
ta mulle mõista andis:
"Ära tee tühjaks merd!"

Aleksander Suuman, "Hoiatus", rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 97-98