Nad astusid vanasse parki, mille ümbert oli tara maha lammutatud; aed oli tublisti lohakil, aga lõõmas nii rikastes värvides, et lausa pimestas silmi. Ent pärnade, kuuskede, pöökpuude, kastanite, valgete pöökide ja purpurpunaste lehtedega vahtrate ladvapuhmaste kohal kerkis valge pappel lehtedega, mis ühelt poolt olid kollased, teiselt poolt lumivalged, ning kobrutas sügaval taevasinal kreemika valendusega nagu vahukoorestpurskkaev. Boguski mõtles, et väikese poisina oli ta tihti mõisas tööl käinud, aga iialgi polnud ta jalg siia parki saanud, ta oli seda vaid läbi raudvarbade vahtinud; nüüd aga käivad siin talulapsed. Aga parkki pole enam park, vaid pooleldi metsatihnik; palju vett voolab merre, enne kui maarahvas õpib parkide eest hoolitsema nende ilu pärast.
