Mine sisu juurde

Ärakasutamine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Tingimatu kuulekus ei ole mõistlike olendite hulgas üldse mingi teema. Kui keegi tahab mind oma suva järgi kasutada, ei ole ma talle kuulekust võlgu, see tuleneb inimese kõlbelisest olemusest. (lk 25)
  • Despootia ei ole mitte seal, kus keegi valitseb, vaid seal, kus keegi võimul on, see tähendab oma meelevalla järgi toimib ning ülejäänuid täielikult instrumentidena oma eesmärkide huvides ära kasutab. (lk 67)


  • Vaene ei taha, et teda vaeseks, rikas, et teda rikkaks peetakse. Esimene pelgab halvakspanu, teine ärakasutamist.


  • Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. Te ütlete oma kirjas — muide, tänan, et Te selle masinal tippisite —, et ma ei suuda kunagi Teie meest mõista, ei suuda mõista tema vaimset tasakaalutust, nõrkusi, kalduvust (Teie väljend!) süüdistada teisi inimesi oma vigades. Milleks Te mulle seda ütlete? Temast ei saa minu meest, mul on juba mees. Miks peaksin oma mehe Teie mehe pärast reetma, Teie närvilise, süüdlasliku, raskemeelse mehe pärast? (lk 39)


  • Igatahes köitis talu praeguste omanike paar mind sel hetkel enam. Naine oli prullakas brünett. Erkroosa ja must-kuldset triipu plink kahar maitsetu rõivatükk, mida nüüd kantakse, poole reieni avatud nööbiliistuga (kusjuures reis oli parasjagu päevitanud), ning jalad mõnusasti platvormtallaga rihmikuisse kängitsetud. Lohukesed ja mõistatuslikud naeratused, ühesõnaga, nägus nai­suke. Keda härra jõuetu raevuga piidles. Need kaks müüsid sel­leks, et hõlpsamini lahku minna, see oli niisama selge, kui on sel­ged praegused täiskuuööd. Iga kord, kui taotlesin nende soostumist müügilepingu teatud sättega, pöördus naine oma tulevase eksabi­kaasa poole armsa mossituse ja taasleitud leebusega. Kuigi mees näis esimesena abielu rikkunud olevat, oli ta ise ka kindlasti sarve­kandja. Enesestki mõista üsna kurvalt. Tema asemikku (kes oli kindlasti olemas) kujutasin hästi ette, üks neid tublisid heasüdamlikke mehi, kes oskavad naisterahvast maandada. Kas naised üldse enamat nõuavad? Selle üle ma aru peangi. Igatahes ei juurelnud ma selle üle eriti kaua, nähes proua Jusseau muretust. Mis mind tõsiselt võlus. Tema lopsakavõitu reied ja sulaselge ilustamata ning pretensioonikuseta tekst teda ei maskeerinud, ta oli see, kes oli, omaenda huvisid arvestav väike vahva naine. Oma seisundi kasu­taja. Proua Jusseau väljendusrikkus lisas tema rollile naisena veelgi nüansse. Teda kasutati ära. Olgu peale. Vastutasuks kasu­tas temagi teisi. Siin polnud midagi keerulist, lihtsuses peitubki tõde.