Aaro Toomela

Aaro Toomela (sündinud 23. juulil 1961) on eesti psühholoog.

Intervjuud

• Kaasaja psühholoogia kaldub uurima pisikesi asju, mälu-uurija uurib kogu elu mälu, üht osa või tükikest sellest, tähelepanu-uurija teist tükikest, aga tükke ei olegi võimalik mõista, kui ei saa aru, mis või kes see tervenisti kokku on.
• Oli üks metseen, kes leidis, et Eestis võiks kirjutada mõned eestikeelsed raamatud ükskõi mis huvitavatel teemadel, see on üks neist, mis niimoodi toetust sai. Hakkasin seda kirjutama, arvasin, et saan kena 250-leheküljelise raamatu, umbes 700. leheküljel taipasin, et vist on pool teisest juba valmis ja siis leidsin ka, kui mõnus on eesti keeles kirjutada. Mu inglise keel on üsna talutav, aga ta ei ole nii mahlakas, nii rikas.
• Ma olen küsinud, kas te mõtlete, kõik ütlevad jaa, kui ma küsin, aga mida te teete, kui te mõtlete, mis see mõtlemine on, siis selgub, et väga vähe on neid, kes oskavad vastata ja suurem osa on neid, kes on minu "Sissejuhatus psüühikasse" kursust kuulanud. See ongi see küsimus, et oleks nagu väga meie oma, aga samas meil ei ole otsest juurdepääsu ei endale ega teistele. Selle välja uurimine, mis toimub enne, kui me midagi välja ütleme või enne, kui me midagi teeme, ja miks me ikkagi nii teeme, see küsimus ongi keeruline.
• Ma olen tudengitelt küsinud, palju on kolm pluss kaks, järgmine küsimus on, kuidas te teate. Sellele küsimusele ei oska ma ise ka vastata, teadmata, kuidas niisuguseid operatsioone tehakse.
• Kõik see, mis jääb vahepeale, kuidas me ühest seisundist teise saame, see on meie sisekaemusele täiesti kättesaamatu. Sellised küsimused ongi põnevad, et mis seal toimub ja kuidas ma saan teada seda, mida ma iseendas teada ei saa.
• Mu koolkond, võiks öelda, et on surnuaed. Kunagi Jaan Valsineriga toimetasime ühe raamatu, 10-15 inimest kirjutasid peatükke ja raamat oli sellest, et paistab, et viimased 60 aastat ei ole psühholoogias midagi uut avastatud. Nüüd ma enam selle pealkirjaga nõus ei oleks, sest kümme aastat on mööda läinud ja nüüd on see 70 aastat raisku läinud. Põnev oli vene koolkond, Võgotski oli see tuntud psühholoog, kes sellele aluse pani, tema parim järgija oli Aleksandr Luria. Kuni tema lahkumiseni 70-ndate lõpus veel seda psühholoogiat tehti, ma ütleks, et see koolkond on paraku kõik surnuaias peale minu.
• Näiteks inimkonna ajalukku vaadates, koopaseina peale joonistati igasugu elukaid, paljud ütlevad, et see on kunst. Inimesed tegid enne seda ornamente, mitte paljud, aga mõned kalduvad ütlema, et see vist on ka kunst. Lapsed teevad joonistuse ja öeldakse, et võib-olla see ei ole kunst. On isegi naljakaid lugusid, kus on võetud väga uhke kunstitöö näitusele, siis selgub, et autor on nelja-aastane ja öeldakse, et kuna on nelja-aastane autor, siis järelikult ei ole kunst. Kusjuures töö ise tundus komisjonile olevat väga soliidne.

Nii et see on küsimus, ma pole kindel, kas kunstiteadlased selgelt ütlevad, mis see on, millest nad räägivad. Teine pool on see, et tegelikult on see üks viis, kuidas inimese olemusele paremat pilku visata või kuidas inimese psüühika avaldub, kui hakata neisse joonistustesse vaatama. Kuidas kujutisi tehakse, kuidas need sünnivad, nii lastel kui ka inimkonna ajaloos, kuidas need transformeeruvad, mismoodi õpitakse uusi viise kujutamisel, vahetevahel unustatakse jälle ära. See on väga palju küsimus sellest, mis või kes see inimene on.

• Igasugune sihipärane käitumine algab mingist vajadusest. Ja mis vajadus see on, mida rahuldatakse, ma usun, et ma nimetasin seal raamatus ka, et ega ma ei tea. Aga fakt on, et see on olemas.
• Kunst on oma olemuselt niisugune nähtus, kus seda midagi maailmas kogedes me tajume ja märkame seoseid, mida me muidu ei ole märganud, see on üks viis avastada maailmas uusi asju. Ta on mingis mõttes teaduse analoog, ka üks avastamise viis, mingis mõttes ka täielik vastand. Kunstis me avastame läbi üksikjuhtumi midagi väga põhimõttelist, suurt ja teistsugust, teaduses peame me vastupidi üldistama paljudelt üksikjuhtumitelt ja kirjeldama printsiipi, mis sealt välja tuleb.
• Kui kujutaksime korraks mõtteeksperimendina, et korraga kaoks kogu inimkond, kas "Mona Lisa" tähendaks kellelegi ellujäänutest, näiteks kärbestele midagi, millel on kunsti olemus. Need asjad, mida me kunstiteosteks nimetame, saavad kunstiks, kui me kogeme niimoodi.
• Võtab päris palju aega, et aru saada abstraktsest kunstist. Mõni tagasihoidlikuma vaimse võimekusega inimene ei hakkagi seda mõistma, ei saagi aru, kuidas must ruut on korraga kunst.
• Põhimõtteliselt tundub see veider, ma vaatan ja joonistan, seal pole midagi erilist vaja vahele teha, aga ma arvan, et just tänu sellele, et me suudame kõne abil maailma analüüsida ja uutesse vormidesse sünteesida, suudamegi kujutisi luua. See sobib ka päris hästi andmetega kokku, nimelt ükski teine elukas peale inimese ei suuda teha ühtki äratuntavat kujutist. See, kuidas kujutise loome hakkab arenema nii lapsel kui ka inimkonnal, läbib just need astmed, mis ta peaks läbima, kui jälgida, millised on kõnelemise ja keelekasutuse astmed.
• Me võime võtta sama sõna ja tähistada sellega hoopis midagi muud. Näiteks Darwini lapselaps esialgu teadis, et pardiks kutsutakse lindu, kes ujub järve või tiigi peal, ja mõne aja pärast nimetas ta sõnaga part kuud, sest kõigepealt oli seal kellegi mundrinööbid, kus oli vapilind peal, järelikult linnukujutis oli ülekandemehhanismiks sobiv, nii et nööbid said pardiks. Kuna nööbid on ümmargused ja kollased asjad, oli ühel hetkel selleks ka kuu. Sellisel viisil sõna kasutades tekib võimalus hüpoteese tekitada, võib-olla ongi midagi ühist pardil ja kuul. Sedalaadi küsimused on aluseks sellele, mida tänapäeva teadus on võimaldanud meil mõista, me vaatame kahte asja või nähtust, mis tunduvad identsed ja me võime näidata, et nad on oma olemuselt erinevad, kasvõi juba sellepärast, et me võime neid nimetada erinevalt, kui me tahame.
• [Jaapani kunstist:] Ta pole kunagi liiga kirju, kahe joonega saab väljendada hästi palju, ja teiselt poolt ühel hetkel ka märgata, mis on jaapani dekoratsioonidele iseloomulik, et nad võivad mingi pisikese vaasi kallal kolm kuud vaeva näha. Nad joonistavad sinna niisuguseid sentimeetripikkuseid kujukesi kümnete kaupa peale ja see kõik, teades ka seda protsessi, kuidas asi peab olema loodud, sunnib jälle märkama ja mõtlema, see hakkab lugu rääkima. Niisama seda vaasikest vaadates ei tunnekski midagi erilist, aga teades taustalugu juurde ja ajalugu natuke ka, muutub see kõik põnevaks.
• Sõda oli võrdlemisi iseenesestmõistetav ja prestiižikas tegevus veel mõni sajand tagasi. Inimkonna ajalugu on miljoneid aastaid kestnud, kas need esimesed meie eellased sõdisid, raske öelda, aga 10 000 aastat on nad küll üksteisega vahet pidamata sõdinud ja seda peeti millekski huvitavaks, meeldivaks, kasulikuks ja õigeks. Õigluse mõistet sel ajal ei pruukinud veel väga olla, aga õige või kasulik, seda kindlasti.
• Siin on huvitav paradoks, mis on arenguliselt põnev küsimus. Lihtne oleks, kui me saaksime öelda, et ühed inimesed on lollid, nad sõdivad, ja teised on arenenud ja targad ja teevad kunsti. Hitler on põnev näide, kõigepealt tegi maale, olgu, mitte kõige õnnestunumalt, ja siis hakkas lammutama maailma. Nii ongi, inimmõistus on ka terminina heterogeenne, mitte keegi ei suuda kõigis teadmiste või oskuste vallas mõelda ühtviisi väga arenenud vormis, sest arenenud vormi kasutamine eeldab iga valla kohta teadmisi ja teadmiste hulk maailmas ületab ammu juba ühe inimese mõistuse piiri. Meil igaühel on vallad, kus oleme vähem arenenud ja teised, kus rohkem. Brutaalsus ja teatud mõttes mingi kunstitaju võivad ühes inimeses koos esineda ja ometi osutab see rumalusele.
• Kui ma selles vallas 30 aastat tagasi oma karjääri alustasin, oli üsna tavaline, et õpetaja saatis lapse, kellel koolis asjad hästi välja ei tulnud, neuroloogi juurde. Neuroloog loomulikult ei saanud aru, mida ta peaks õpetajale ütlema, kirjutas, et on mingisugused üsasisesed ajukahjustuse tunnused, õpetaja sai teadmise kätte ja järeldas, et laps on problemaatiline ja see ei ole tema probleem enam. Laps niikuinii ei suuda areneda. Tegelikult on vastupidi. Kõik inimesed suudavad areneda ja see kehtib ka igasuguste arenguprobleemidega laste kohta.
• On üks eriline situatsioon, kus paremaks ei saa. Need on igasugused probleemid, mis lähevad halvemaks, nn progresseeruvad haigused ja ka mittehaigused, näiteks vananemine on selgelt aju mõttes pidev lagunemise protsess, ma ei tea, kas see on lohutav või mitte, aga üsna kindel on, et see lagunemise protsess hakkab umbes 45. eluaastast. Aju hakkab lagunema, aga seda lagunemist saab aeglustada. Uuringute tulemused näitavad, et kui ma iga päev raamatut loen, siis on lootust, et mul on kümme aastat rohkem mõistust peas, et eluga iseseisvalt toime tulla.
• Õnnetu olek võib olla püsiv, sest vajadused on rahuldatud, õnnelik olemine on lühiaegne, sest siis selgub, et on uusi vajadusi, mis vajavad rahuldamist, aga siis on veel niisugune rahuolek, meelerahu või hingerahu ja see on tõepoolest seisund, kus vajadused on rahuldatud, aga mitte seepärast, et elu mulle need pakuks või mu maailm oleks nii paljude võimalustega, et ma saaks need vajadused rahuldatud, pigem seetõttu, et ma avastan, et paljusid asju pole vaja. Kui ma märkan, et nii mõndagi vajadust pole vaja, spordivõistlust vaadata või midagi muud taolist, siis ma jätan ta tegemata ja olen palju rahulikum.
  • Aaro Toomela, intervjuu: Joonas Hellerma, "Aaro Toomela: kunst on mingis mõttes teaduse analoog", ERR/ETV "Plekktrumm", 12.04.2022