Aino Pervik

Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Proosa

"Proua O imekspanemised"

Tallinn: Mustvalge Kirjastus, 2012

• Proua O-l oli raske leppida sellega, et kõigele ei olegi seletust. Ei ole põhjust ega tagajärge. Et lihtsalt on nii, nagu on. Et on olukordi ja probleeme, mida lahendada polegi võimalik. Pole võimalik leida sellist lahendust, nagu see kõigi meelest võiks olla.

Oli päevi, kus proua О kannatas selle all rängalt.

Harilikult kannatus möödus. Tuli lihtsalt oodata. Asja tegi alati raskemaks see, et proua О oli maailma keskpunkt.

Igaüks on. Teisiti ei saa maailma üldse silmitseda. Mitte keegi. Mitte kunagi. Peab olema punkt, kuhu on kinnitatud silmitseja silmad. See punkt on silmitseja. Seal ongi keskpunkt. (lk 12-13)

• Proua О ei olnud jumalate vastu mässaja, proua О polnud üldse mässaja. Ka ei teadnud ta ühtegi jumalat, kelle vastu olnuks mõtet mässu tõsta. Jumalat, keda saanuks võtta nii tõsiselt, et temaga vaidlust alustada. (lk 24)
• Proua О märkas sageli ka arvamust, et õige elu on võimalik ainult õige lipu all keset õigeid inimesi. Arvajad ise olid alati õiged inimesed. (lk 32)
• Tihti aetakse õnn ja mõnu segi. Mida rohkem mõnu, seda rohkem õnne. Usutakse veendunult, et mõnu ongi õnn.

Usk ongi siin määrav. (lk 33)

• Tüütu igavuse hetk oli käes. Proua O-l oli kahtlusi, et ümberolijad kuulsid vaid neid mõtteid, mida nad ka ise mõtlesid, vähemasti ähmaselt. Muul neile tähendust ei olnud.

Tähendused olid seotud minevikkudega. Erinevad minevikud tekitasid erinevaid tähendusi. (lk 37)

• Proua О oli oma lapsepõlve lõpetanud keset ajaloo tõmbetuuli. Paljude kergeusklike keskel oli proua О olnud veel rohkemate umbusklike seas. Umbusklike hulgas oli jonnakaid, kes lasksid ajaloorattal endast vihuti üle sõita. Oli ka toimumispaiku, kus polnudki võimalik ratta eest kõrvale astuda. Neis toimumistes võisid rataste alla jääda ilma valikuta kõik. Mõned lömastati, mõned tõusid hiljem püsti, rattajäljed naha peal. (lk 42)

"Arabella, mereröövli tütar"

Tallinn: Eesti Raamat, 1982

• "Ja niisuguse pärli andsid sa selle kõhna kõrendi eest ära?" ütles Taaniel. "Ma küsin, kas sa oled mereröövli tütar või mitte?"

"Mul on juba küllalt pärleid," ütles Arabella. "Pärlid on igavad. Ma tahan, et keegi minuga räägiks." (lk 17)

• Kuld on lihtsalt kollane, külm, läikiv, raske. Ta ei vasta sulle, kui sa räägid. Temal on ükskõik, kelle jagu ta on. Nähtavasti ei olegi tähtis see kollane külm metall ise. Tähtsam on see, et temaga on seotud nii paljude inimeste kõik soovid ja mõtted. Ja kõik see veri, mis kulla pärast valatud. Inimesed on otsekui kokku leppinud, et kuld peab olema see, mille pärast niiviisi kakeldakse ja tapetakse. Kui ta sul lõpuks pihus on, pole ta ikka mitte midagi muud, kui sile ja külm. Ning teeb kadedaks need, kellel teda ei ole. (lk 90-91)
• "Räägi mulle headusest," urises ta. "Kurjuse kohta tean ma juba kõik."

"Kas sa tead kõik?" küsis Hassan kaheldes. "Kurjuse kohta ei saa kunagi kõike teada. Kurjus muudab pidevalt oma nägu. Ta otsib endale alati uue kuju, mis ikka ligi meelitab ja kurjusega ühinema ahvatleb."

"Olgu peale," lausus Taaniel kannatamatult. "Sa ütle mulle, mis on headus?"

"Headus on mure teiste olendite pärast," vastas Hassan.

"Muret pole mulle kaela vaja!" ütles Taaniel piipu süüdates. "Muret on mul endalgi küllalt. Ma tahan, et elu oleks lihtne ja lõbus." (lk 117-118)

"Hädaoru kuningas"

Tallinn: Tänapäev, 2016

• Kuningriikides on kombeks, et kui kuningas sureb ja kuningapoeg pole veel täisealine või on muidu äpu, siis valitseb tema asemel regent. (lk 8)
• Hädaoru rahvas teadis küll, et mägedes Hundikuristiku serval elab erak, aga Hädaoru rahva meelest oli erak veider ja üldiselt kahjutu tobe luuser. (lk 13)
• Hädaoru rahvale tegelikult ei meeldinud koolis käia mitte üks põrm. Koolis käimine oli nende meelest üks igavene mõttetute tarkuste tuupimine. Elus neid vaja ei ole.

Ja üldse. Mõnele jäid õppetükid paremini meelde kui mõnele teisele. Niiviisi tuli välja, et mõni on äkki teistest targem ja osavam. See ei sobinud mitte. Parem olgu ikka kõik ühteviisi. Noh, kasvõi ühteviisi lollid, kui nad ühteviisi targaks ei viitsi õppida. Peaasi, et keegi oma tarkustega nina püsti ei ajaks. (lk 13)

• Regent teadis muidu täpselt, mis Kiviriigis toimub. Regendil olid seal osavad salakuulajad, kes talle kõigest ette kandsid. Regent teadis näiteks isegi seda, mis värvi on kõik Kiviriigi kuninga sokid. Kivikuningal oli sadu ja sadu paare sokke. Talle lihtsalt meeldisid sokid. Õigupoolest ei teadnud Kivikuningas enam isegi, kui palju ja mis värvi sokke tal on.

Aga Hädaorus olid kõik Kivikuninga sokid täpselt kirja pandud. Iga üksiku soki kohta oli teada, kas see on parasjagu kuningal jalas või mustapesukastis või hoopis pesumasinas või juba ära kuivatatud ja kappi puhaste sokkide hulka pandud. (lk 16)

"Kunksmoor"

Tsitaadid väljaandest: Aino Pervik, "Kunksmoor", Tallinn: Tammerraamat, 2011.

• Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kivid ja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad.

Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor. (lk 5)

• Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. Hirmsad sügistormid tõstsid kõigest hoolimata ikkagi vahel maja kõrgele õhku, aga kivid ning ankur hoidsid ta paigal, nii et ta pärast jälle kenasti oma koha peale tagasi vajus. (lk 6)
• Taimi oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase õhupalliga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga täiskuu moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. (lk 6)
• Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunksmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat pahandust. (lk 6)
• "Ei ole võimalik," vastas meremees. "Siin läheduses ei ole ühtegi saart, isegi nii suurt mitte, kuhu kajakas pesa võiks teha. Ma olen mitmes merekoolis õppinud ja pärast seda kõik maailma mered läbi sõitnud. Mina tean. Sellist saart ei ole olemas."

"Jaa-jaa," ütles Kunksmoor. "Kõiki võõramaa asju tuntakse, seda aga, mis on oma kodu lähedal, ei pane keegi tähele. Kui sinu vanavanaisagi veel sündinud ei olnud, oli see saar kõigil salaja teada ja nii mõnigi sai siit viimases hädas rohtu ja lohtu." (lk 13)

• "Inimesed on imelikud," ütles ta kajakale ja silus ta sassis sulgi. "Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha." (lk 14)
• Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahetevahel õhtuti teed juues. (lk 20)
• Trumm oli kõik oma paremad aastad merd sõitnud. Ta oli täpselt seitseteist laevahukku läbi teinud, aga alati õnnelikult pääsenud. Loomulikult pidas ta seejuures kinni vanade meremeeste karmist seadusest, mille järgi kapten ei tohi hukkuvat laeva maha jätta, vaid peab koos sellega põhja minema. Aga kord juba põhjas ära käinud, on kapten kohustusest vaba ning võib rahulikult minema ujuda. Kuna Trumm oli erakordselt hea ujuja, ujus ta igalt poolt välja.

Kaheksateistkümnendat laeva Trummile enam ei antud. Tuli asuda kuivale maale. (lk 24)

• “Kuidas ta valutab,” küsis moor Trummi tagurpidist jalga uurides. “Kas närib või pistab?”

Trumm mõtles järele ja ütles: “Pistab."

“Väga hea,” ütles Kunksmoor. “Kui näriks, ei saaks ma lootust anda. Aga siin, ma usun, saab aidata.” (lk 24)

• Kaubamaja meeldis Kunksmoorile küll, aga ta ei suutnud siit midagi valida.

"Paistab, et kingitus peab jääma ostmata," ütles ta Trummile.

"Kas teile siis tõesti midagi ei meeldi?" ehmatas Trumm.

"Mitte just seda," ütles Kunksmoor. "Aga mul pole siit midagi vaja."

"Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." (lk 30)

• "Kas teile on teada ka igavese nooruse saladus?" küsis keegi.

"Muidugi," vastas Kunksmoor tähtsalt.

Noor ajakirjanik, kes enne Kunksmoori käest nina peale oli saanud, küsis nüüd mürgiselt:

"Miks te seda saladust siis enda juures ei kasuta?"

Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles: "Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea." (lk 46-47)

"Kunksmoor ja kapten Trumm"

Tsitaadid väljaandest: Aino Pervik, "Kunksmoor", Tammerraamat 2011.

• Onu poputas moori igasuguste pidusöökidega, ja kui mooril ka magustoidud ja tordid kõik läbi olid proovitud, palus onu ta tangot tantsima. Kunksmoor mõtles küll hädaliste peale, kes teda ootasid, ja ka Trummi peale, kellel hernesupp nüüd vist ammu valmis. Aga juba oli moor toredas pidutujus ja tangoviis meelitas nii vastupandamatu jõuga, et ta ei raatsinud tantsust loobuda.

"Ainult selle ühe tantsu," mõtles ta. "Korvi ei kõlba anda."

Onu osutus oivaliseks tantsijaks. Ta tegi mooriga selliseid nõksakaid pöördeid ja hoogsaid samme, et mooril käis külm jutt südame alt läbija kõik muu ununes sootumaks meelest. Moor oli tantsul nõtke kui osi ja kerge kui liblikas, tangorütm tuikas tal meelekohtades ja jalus. Kunksmoori jaoks polnud praegu peale tango mitte midagi olemas. (lk 68-69)

"Kersti sõber Miina"

Aino Pervik, "Kersti sõber Miina", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.

• Kersti avas suure kohvri ning hakkas sorima kaasavõetud raamatute hulgas. Ta oli uhke oma raamatukogule. Klassis polnud kellelgi teisel nii palju raamatuid kui temal. Kersti pidas juba auasjaks saada endale iga uus lasteraamat, mis ilmus. See oli lõppeks ka päris loomulik, sest tema isa oli ometi kirjanik. Järelikult pidi perekonnas igaüks tegelema kirjandusega. Aga Kersti ei armastanud lugeda ainult sellepärast, et ta oli kirjaniku laps. Ta oli ikka tõeline raamatusõber. Kõige rohkem meeldisid talle lõbusad raamatud, kus hästi palju igasuguseid naljakaid lugusid oli. Või siis sellised, kus oli juttu tõelistest kangelastest. (lk 6)
• Oi, Kersti armastas lugeda! Kui vaid mõelda, missuguseid asju võis raamatutes kõik juhtuda! "Onu Tomi onnikeses" näiteks või "Viieteistkümneaastases kaptenis"... Ja kui palju maid ja meresid kapten Granti lapsed läbi sõitsid. Tema aga ei saa Krimmigi... Kõige kaugem koht, kus Kersti oli käinud, on Moskva. Aga mis kaugus on see võrreldes Tulemaa või Austraaliaga! (lk 6)
• Kersti ei suutnud otsustada, millist raamatut ta lugema hakkab. Oleks tahtnud kõiki korraga. Lõpuks sulges ta silmad ning võttis umbropsu ühe, mitte kõige pealmiste hulgast, vaid altpoolt, et valik oleks võimalikult ootamatu ja juhuslik. Muinasjutud sattusid. Tore. Ta laskis kohvrikaane kinni ja tõusis püsti. (lk 6)
• Jah, aga kus ta lugema hakkab? Kodus polnud mingit mõtlemist — istuda võis kas akna all tugitoolis, või ahju kõrval jalapingil. Aga siin on mingisugused kohmakad järid, pole neil õiget seljatugegi, ainult poolrõngasse painutatud kadakatüvi. Ja istmeosa on sile ning kõva. Kersti ohkas, kui ta järi akna alla lükkas ning end sellele istuma seadis. Ta avas raamatu. (lk 6)
• Tornis vangis! Kersti meelest oli see väga põnev ja tore elamus. Justkui Teklagi või nagu kuninganna Elisabeth! Tema oli ju ka vangitornis ja siis tulid kõrged isandad ja teatasid, et ta on kogu Inglismaa kuninganna. Aga Toweris oli muidugi hoopis teistmoodi kui siin: võred akende ees, valvurid ukse taga. (lk 36)
• Kivide alt tuli nähtavale ümar must asi.

Tüdrukud kükitasid maha. Kersti sirutas käe ja haaras pihku tõelise vanaaegse suurtükikuuli, sellise, nagu neid Tallinnas Kiek in de Köki torni seina sisse on müüritud.

"Suurtükikuul!" hüüatas ta imestunult.

"Kust see siia sai?"

"Oli vist müüri sees ja varises koos kividega alla," oletas Kersti.

"Las ma katsun ka!"

Kersti andis kuuli Miina kätte.

"Küll on raske!"

"See on kindlasti kunagi lossi piiramisel müüri sisse tulistatud ja sadu aastaid kivide vahel peidus olnud..."

"Kas vanasti siis niisugustega lastigi?" imestas Miina.

"Jaa. Ja kivist kuulid olid ka," seletas Kersti. "Selle viime muuseumi. Väga väärtuslik leid! Kahju ainult, et me india printsi mõõka kätte ei saanud..." (lk 38)

• "Jõgi!" silmas Miinа järsku põõsaste vahelt veeriba. "See on Urvajõgi. Kui me viimati Taavetisohu ei satu! Seal on laukad ja soovaim!"

"Soovaime ei ole olemas."

"Ma tean küll, et ei ole, aga... Laukad on ikkagi..." (lk 48)

• Sel hetkel lõi kogu ümbrus heledat valgust täis ja seejärel mürises taevas ähvardavalt. Peaagu samal ajal hakkas sadama jämedat sooja vihma, mis langes rabinal sarapuude laiadele lehtedele.

"Äike!" hüüatas Kersti. Miina oli aga silmanud natuke maad eemal tumedat hoonet. See pidi olema heinaküün.

"Jookseme!" hüüdis ta Kerstile ja pistis ise minema, surudes suurtükikuuli suure hirmuga vastu rinda. Hirmuga seepärast, et raud pidi ju välku ligi tõmbama. Miina teadis ka muid tarkusi äikeseilma puhuks: ei tohi joosta, sest kiiresti liikuvatesse asjadesse lööb välk tingimata sisse; ei tohi jääda puu alla seisma, sest puud võib tabada pikne; toas olles peab sulgema kõik uksed ja aknad, ei tohi unustada ahjulõõri ega lukuaukugi, sest kui on natukenegi tõmbetuult, siis lööb kindlalt sisse. Nendest teadmistest hoolimata ei visanud ta kuuli metsa ja jooksis nii kiiresti, kui jalad kandsid.

Kersti äikest ei kartnud. Talle tegi harilikult tohutut rõõmu vaadata, kuidas taevas sähvisid välgud, valgustades kogu maailma oma külma imeliku tulega. Eriti ilus oli, kui öösel üle pimeda laotuse välkusid haralised tulejooned. Täna oli tal aga nii halb, et teda poleks huvitanud isegi tuhande raketiga saluut. Ta jooksis ladinal voolava vihma all pooloimetuna Miinale järele. (lk 48)

• Väljas oli üsna hämar. Eemal mustasid sünge müürina metsapuud. Kõrge rohu sees oli märg nagu kaevus ja Miina kleidisaba sai kuni kõhuni märjaks, kui ta seal astus, süda hirmu täis. Nüüd-nüüd kihutab metsast välja Paevere lossi kuri rüütel ja lohistab ta patsipidi minema... Miina tõmbas mõlemad palmikud rinnale ja hoidis neid peoga kinni. Kuigi ta teadis, et vaime päriselt pole. Päriselt pole mitte midagi muud kui ainult mateeria. Tema ise, Miina, on mateeria, mets on mateeria. Pudel on ka mateeria. Aga Paevere lossi kuri rüütel ei ole mateeria. On ainult jutt veel niisugune. Tema oli mateeria siis, kui ta Paevere lossis elas ja külades röövimas käis. Nüüd pole aga teda enam ammu, samuti nagu ta hobustki, ja seepärast ei saa ta enam kunagi metsas ringi ratsutada. Ei saa, päris kindlasti ei saa, kordas Miina endale peaaegu valjusti. Ta laskis patsid lahti. Vaime ju ei ole. Tema aga läheb praegu limonaadipudeliga Urvajõest haigele Kerstile juua tooma. Milleks siis karta? Hämar on ju sellepärast, et päike on juba looja läinud ja hakkab paistma maakera teisele poolele. Seal on päev. Varsti on aga päev siin ja Miinaga pole midagi koledat juhtunud. Ega saagi juhtuda. Siin pole ju mitte midagi teisiti kui päeval, ja päeval on siin ainult heinamaa küüni ning põõsastega. Ja mets. Põõsa taga pole aga midagi koledat. Võib-olla kasvab siin isegi maasikaid, peab hommikul vaatama. (lk 50-51)
• Juba hakkasid vihmapilvedesse praod tekkima ja kui Miina jõe äärde jõudis, piilus ühest suuremast august välja kuu. Urvajõel lehvisid heledad varjud. Miina võpatas esmalt, kui ta neid põõsa tagant väljudes silmas. Siis sai ta aga kohe aru, mis see on.

"Jõgi aurab," lausus ta poolvaljusti ja muutus rahulikumaks. Tema ei ole lõppeks niisugune, kes arvab, et iga loodusnähtuse taga on mõni kuri vaim või jumal peidus. Kõigel on olemas oma seletus, seda ütleb Ranna vanaisa alati. Isegi siis, kui asi alguses päris imelik ja seletamatu näib. Tuleb ainult uurida ja katsuda iga hinna eest teada saada, mispärast see või teine asi on niimoodi, nagu ta on. Jõgi näiteks aurab seepärast, et öine õhk on jahe, vesi aga päevasest päikesepaistest soe. (lk 51)

• "Tahad haput?" küsis Miina, kui nad olid veidi aega sipelgate askeldamist pealt vaadanud.

"Mismoodi?" ei saanud Kersti aru.

Miina murdis põõsa küljest oksakese, kiskus sellelt lehed ära, tegi otsa suus märjaks ning pistis sipelgapessa, otse kõige tihedama sigina-sagina keskele. Silmapilk kattus oks raevukate sipelgatega.

"Tee ka niisugune. See on hea!" õhutas ta Kerstit. Kersti murdis endale ka oksa ja toimis Miina eeskujul. Miina võttis juba oma oksa pesast välja, raputas külgejäänud sipelgad maha ja pistis oksa suhu.

"Aga hea hapu!" kiitis ta mõnuga lutsutades.

Ka Kersti proovis. Oksal oli terav kibekashapu maitse ja tugev lõhn. "Sipelgahape," ütles Miina asjatundlikult. "Kui oks niimoodi suus märjaks teha, siis sipelgad arvavad, et see on vaenlane ja tungivad talle kallale. Pritsivad hapet. Aga oota, ma näitan, mida veel võib teha!"

Miina lippas minema ja tuli hetke pärast tagasi, käes sinine kellukas. Ta pistis kelluka samal kombel sipelgapessa, nagu enne oksa.

"Oi!" hüüatas Kersti üllatudes. Sinisele õiele tekkisid punased laigud. Veidi aja pärast oli kogu kellukas punaseks värvunud.

"Kas pole tore!" lausus Miina vaimustatult, tõmmates roosakaspunase kelluka sipelgapesast välja.

"Millest see tuleb?" küsis Kersti.

"Hape teeb punaseks." (lk 54)

• Kersti mõtles meelega Miina kohta kõige halvemaid mõtteid, mis tal pähe tulid. Mis ta siis on nii alatu! Ometi ei tundnud Kersti oma õelustest mingit rõõmu. Kuskil südamesopis pakitses hoopis mahasurutud kahtlus, et kas see alatu pole viimaks veel tema ise? Sellest mõttest läks Kersti uuesti Miina peale tigedaks — just nagu oleks teine süüdi selles, et Kersti teda inetult kohtles... (lk 62)

Luule

Mind hullutas metsa ja kõdu lõhn
jäi jalgade ette salalik mõhn
ja osjade vahel ma olingi maas
ja kõrgus mu kohal see võõras laas
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk

• "Lill" kogus "Umimetsades" (1977)

Nüüd aeg on allikavees silmi pesta
ja minna teele läbi pähklisalu.
Nüüd aeg on rännuraskust kesta
ja viljumisevaevas sarapuudest ootajaile vesta.

Aeg minna teele kasvõi söömata ja paljajalu.

• "Sõnumik" kogust "Kiljub ning kumiseb". Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 39

Hoolitsetud maasurnuaedades
hõngab lõhna hoolega haritud hauapeenrailt
Seal õilmitsevad jeekimid imelik teele ja krõõt

• "* Hoolitsetud maasurnuaedades" kogust "Kellavalaja". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 60

Intervjuud

• 21. sajandi inimesel on maailmaasjadest ilmselt võimalik paremat "teadmist" hankida kui varasemate aegade inimesel. Töö on hõlpsam, toitu on vähemalt meil siin rohkem ja mitmekesisemat. Aga kas see kõik toob kaasa inimlikus mõttes tarkuse või rumaluse – kes ütleb? Võib-olla toob iga uus "tarkus" kaasa ka mingi uue "rumaluse". Nõudlikkus igatahes aina kasvab ja see kindlasti ei ole tark.
  • Vilja Kiisler, Aino Pervik: sügav lõhe eesti rahva vahel teeb mulle väga muret. Eesti Päevaleht, 26. veebruar 2021

• Mul pole aegu ega asju, mida ma taga igatsen. Olen ilmselt sattunud õigeid valikuid tegema. Pole ju inimene oma otsustes vaba, ei olnud nõukogude ajal, ei varem ega ka hiljem.
• Vahepealsel ajal püüdis igaüks omadega hakkama saada, nüüd on aga vanaemadel-vanaisadel taas lapsi ja lapselapsi vaja. Eriti just lapselastel on ju digikuulmine. Nad taipavad kohe, kuidas digiasjadega toime tulla. Meie põlvkonnal seda oskust pole, paljud mu eakaaslased eelistavad suheldes ikka veel telefoni.
  • Sulev Oll, "Kirjanik Aino Pervik naudib diginoorust". Maaleht, 20. aprill 2017

• Ma lihtsalt pole suuteline midagi uskuma, olen umbusklik. Sellega seoses ei ole ma endale jumalat leidnud. Aga ma ei ole ka ateist. Mul ei ole ühegi jumala vastu midagi, kui ta just inimohvreid ei nõua.
  • Rebekka Lotman, Juubilar Aino Pervik armastab kirjutada muinasjutuealistele. Postimees, 21. aprill 2007

Tema kohta

• Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud.
• "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.
• Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.
• Salaja ootan ma muidugi ikka veel "Kunksmoori nooruspõlve", selle võiks Pervik ju ise kirjutada, kuigi ta on öelnud, et Kunksmoor ei olnud kunagi noor: oligi teine selline vana nõid, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi. No olgu, aga mis temast siis nüüdseks on saanud? Kuidas tal läheb? Ja Arabellast? Missugune naine temast kasvas? Kas ta sai suure pere emaks, nagu tahtis – või sai kellekski muuks? Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda.
  • Vilja Kiisler, "Vähem on vahel rohkem", Vikerkaar 4/2021 (Arvustus: Aino Pervik. "Miniatuurid mälupõhjast". Tallinn: Salv, 2020.)