Alpinism
Proosa
[muuda]- Näete nüüd, jändasime kobestamise ja kaevamise, istutamise ja pügamisega ega ole siiamaani jõudnud aedniku suurima rõõmu ja salajase uhkuse allikani, tema kiviktaimla ehk alpiinumi juurde. Alpiinumiks hüütakse seda ilmselt sellepärast, et see osa aiast annab peremehele võimaluse harrastada kaelamurdvat alpinismi; kui ta näiteks tahab sinna, nende kahe kivi vahele istutada tillukest nõmmekanni, siis peab ta ühe jala asetama kergelt sellele kivile, mis natuke lõtkub, teisega aga graatsiliselt õhus balansseerima, et mitte ära tallata harakalatvade vaipa või õitsvat kilbirohtu; ta peab sooritama kõige julgemaid harkhüppeid, reveransse, pöördeid, painutusi, tugiseisanguid, saltosid, väljaasteid, kummardusi, haardeid ja muid võimlemisharjutusi, et ta saaks seemendada, kõblata, kaevata ja rohida oma kiviktaimla kunstipäraselt paigaldatud, ent mitte kuigi kindlalt paigal püsivate kivide vahesid.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 39
- Liustikel ronides, kui mul kassid jalas olid ja kui nägin lumesilda või lõhet, oli mul alati natuke hirm. Kuid see oli kontrollile allutatud adrenaliinist tulenev hirm, nagu ma Steve’ile ütlesin. Me teadsime, et peaaegu kõik sõltub meist endist, meie viisist edasi liikuda, meie asjatundlikkusest ja kiirusest, osavusest ja tarkusest. Oma osa oli alati ka heal õnnel, ent ausalt öeldes, kui sa ei ole valmis igal sammul riski võtma, siis ei saa alpinismi harrastada.
- Clélie Avit, "Ma olen siin". Tõlkinud Kaja Riesen. Eesti Raamat 2016, lk 157
