Apokrüüf

Apokrüüf on apokriiva.

• Apokrüüfideks nimetan ma asju, mille kohta ei ole täpselt teada, mida nendega peaks peale hakkama. Niisiis on kõik meis ja meie ümber väga apokrüüfiline, ja ehk võiks koguni öelda; terve maailm on üksainus suur apokrüüf. Mul on väga hea meel, kui ta on teistele mõistetavam kui minule. (lk 5)
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 13-14/2005

• Veel eristatakse apokrüüfilisi teoseid. Apokrüüfilised teosed ajaloolises tähenduses on kiriku poolt üldiseks kasutamiseks keelatud raamatud (piibli "apokriiva"), tänapäevases tähenduses — teosed, mis arvatavasti või tõenäoliselt ei kuulu neile autoreile, keda tiitleis uususe põhjal mainitakse, aga mille õigeid autoreid ometi pole võimalik olnud kindlaks teha. Esineb juhtumeid, kus teose autori nimele pretendeerib mitu isikut, kuid ühegi autorsust pole tõestada suudetud; vahel on kandidaate üks, kuid seegi kaheldav (Homeros). (lk 148)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

• Luuletaja kuulub – mitte ainult ühiskondlikult, vaid ka ajastuliselt! – korraga kõikjale ja eikuhugi. Nii pole ka ime, et selle meie kümnenditaguse väikese Baudelaire'i-buumi järellainena ilmus nüüd ka seni tüsedaim Baudelaire eesti keeles: tema nii-öelda apokrüüfid, tema artiklid ja kirjutised. Oh seda suurte minevikuautorite kummardamist küll! See on tõeliselt prantslaslik. Väikesele eesti kirjandusloole, kus ühe suurmehe jaoks ei jätku sadat uurijat ja kümmet biograafi, on see veidi võõras, aga Prantsusmaal, sa mu meie!
• Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad: omasse aega.
• Kujuteldavatel kirjandusüliõpilastel, kes tulevikus peaksid saama esmainnustust vägeva prantslase loomingust, on nüüd omas keeles võimalik lugeda ka tema ajakirjanduslikke vaimukusi. Võib-olla mõnda innustavad just hoopis need pöörduma Baudelaire'i luule poole, või süvenema sellesse nii põnevasse ja kirevasse aega kui XIX sajandi keskpaik Euroopas. Kust mina tean! Ja Katre Talvistel oli kindlasti mingi sisim motiiv selle suure töö ettevõtmiseks ja ärategemiseks. Selles on tõelist ja imetlusväärset õpetlasealandlikkust! Ometi on mul tuleviku tarvis selletaoliste kogumike koostajatele-tõlkijatele üks tagasihoidlik nõuanne, mis võib küll olla vaid mu enda kärsitu loomuse eksitus: kõiksugu kirjanduslikud apokriivad on toredad asjad, aga kui asi läheb nende tõlkimise ja trükkimiseni, siis tasub, oh, ma ei tea, olla veidi ökonoomsem. Ehk oleks vähem parem...
  • Tõnu Õnnepalu, "Baudelaire'i apokriiva" Sirp, 28.01.2011

Kirjandus

• Karel Čapek, "Apokriivade raamat"
• Oskar Kruus, "Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde", Tallinn: Eesti Raamat, 1983
• Endel Kõpp, "Apokriivad, unustatud "rahvapiibel"" 1996