Caroline Lamb

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eliza H. Trotter, "Leedi Caroline Lamb".

Caroline Lamb (neiupõlvenimega Caroline Ponsonby; 13. november 1785, Dorset, Inglismaa – 25. jaanuar 1828, London) oli angloiiri kirjanik.


"Glenarvon"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Lady Caroline Lamb, "Glenarvon", ePub Libre, 2019. Esmatrükk 1816.


  • [Altamonte'i hertsogi kohta:] Ambitsioonika mõistuse tavaline viga on end üle hinnata – kujutleda, et õnne kapriiside tõttu on talt temale oletatava paremuse tõttu kuuluvad kõrged autasud välja petetud. Ta arvab, et talle on viga tehtud — ta on oma sihilt langenud; ja need alusetud taotlused muutuvad lõputu rahulolematuse allikaks. Nii röövib pettunud mõistus iseennast ja võrdleb oma praegust madalust kujuteldavate kõrgustega, mille jaoks ta arvab ennast loodud olevat. Nende mõtiskluste mõjul muutub iseloom pahuraks ja vaoshoituks, eemaldub kõigist seltskondlikest naudingutest ja tunnistab end põlgavat au, mida salajas ihaldab. Keskpärasust ja tavalisust ei suuda sellise hoiakuga mees taluda; ja ta lükkab tahtlikult tagasi vähese, mis talle antakse, sest kõike seda, mille poole ta püüdles, pole võimalik saada.
    • 2. peatükk


  • Asjatult püüdis hertsoginna oma abikaasa kahetsust jagada ja vähendada: mehe mõistust valitses säherdune kõrkus, mis põlgab vähimatki enesekindlust ja pageb igasuguse lohutuse eest. Kuid hertsoginna palju vaevalisematest kannatustest kaotuse pärast, mille osaliseks ta saanud oli, tehti vähe välja; sest tõelist viletsust etteheited ja kaebused ei rõõmusta. See on nagu heategevus ja armastus: vaikne, kannatlik ja leebe.
    • 6. peatükk


  • Öeldakse, et ükski õnn ega armastus pole võrreldavad sellega, mida tunneme esimest korda. Enamik inimesi arvab ekslikult nõnda; kuid armastus, nagu teisedki kunstid, nõuab kogemusi, ning õud ja teadmatus takistavad algul meid tundmast sama tugevalt kui hilisemal ajal.
    • 10. peatükk


  • Midagi pole nii raske kirjeldada kui õnne. Kes võiks öelda, kas sellest kuuldes tuleb meeltesse teatav kadedus või on see nii rahulik, vähenõudlik, iseenesest nii vähe edev, et sõnad annavad sellest ebatäiusliku ettekujutuse? Seda on lihtsam nautida kui määratleda.
    • 17. peatükk


  • Vana mees kummardus vaikses leinas maani, sest laste patud tõusevad mõistma kohut nende vanemate üle.
    • 19. peatükk


  • [Elinor:] Paraku, hea tädi, ei mäleta ma sügaval südames mitte kedagi, keda saaksin õigusega süüdistada, peale iseenda. Jumal, kes mind lõi, peab tunnistama, et ta istutas mu rinda juba kõige õrnemast east alates kirgi, mis olid ägedamad kui mul jätkus jõudu ohjeldamaks. Mägedes uitav metsik tiiger – noor lõvi, kes möirgab saaki nõutades põlismetsades – raevukas kotkas, kes hõljub kõigist teistest kõrgemal ega suuda oma lennul taluda ühtki rivaali - need kõik olid minuga võrreldes taltsad ja juhitavad. Loomus tegi mu ägedaks ja teie autoriteet ei olnud piisavalt tugev, et mind ohjeldada ja allutada.
  • [Elinor:] Ma olen mahajäetud, see on tõsi; aga mu mõistus on maailm omaette, mille olen asustanud omaenda olenditega.
    • 93. peatükk