Eesti köök

Kama peavad tänapäeva eestlased üdini eestilikuks toiduks.

Eesti köök on Eesti toiduvalmistamise traditsioon. Kitsamas mõttes peetakse selle all silmas eestlaste rahvustoite, umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.

Luule

Kui tahad teada,
mis on eesti köökk,
siis ära kuula seda,
kes kamast jahub
või mulgikapsast
või hapust taarist.
Mine minu vanaema juurde
või mine minu ema juurde,
vaatta, mis ta seal säristab.

• Wimberg, "Eesti köökk: Värsijalad pliidi ääres. Poeem", Vikerkaar 1-2/2007, lk 11

• "Kui see peab olema spargel, siis küll kõige puisemat sorti," ütles Fridolf.

Üsna täpselt tabas eesti köögi põhitõdesid too va rootsi madrus.

• Karl Martin Sinijärv, "Silm ja kulm" luulekogus "Krümitor"

Proosa

• Suvel piim ja või, piim tavaliselt hapupiima või kohupiima näol. Talvel hapud kapsad, naerid, porgandid, tangusupp ja supid, milles ujuvad verest tehtud klimbid, soolaheeringad ja teised kalad, eriti silgud. Kaunviljadest söövad herneid, ube, läätsi. Peatoiduks on aga rukkileib, rammus, kosutav, toitev ja tervislik. Selline leib ja veel piima või õlut sinna juurde moodustab tihti söögikorra. Armastavad soolatud või kuivatatud kala, mida küpsetatakse tulel, aga armastatakse ka värsket kala. Kala tagavarad on mitmeks kuuks. Täiendust leitakse metsast ulukite, lindude, marjade ja seente näol.
  • Petri, sakslasest koduõpetaja Eestis 18. sajandil; cit. via: Kersna, A., Rekkor, S., Piiri, R., Aarma, D., Aavik, Õ., Luigas, I., Vendla, E., Rego, I. "Eesti rahvusköök". Tallinn: Maalehe Raamat, 2004

• Tänapäevane eesti köök ja lauakombed on põhiliselt iseseisvusajal väljakujunenu tulemus.
  • Lauri Vahtre, "Eesti kultuuri ajalugu: lühiülevaade". Jaan Tõnissoni Instituudi Kirjastus, 1993, lk 145

• Õnneks on meie toidukultuuri sedavõrd palju ebameeldivat sisse programmeeritud, et võime täiesti kindlad olla: meid ei hakka kunagi kollitama üleilmastumise peamine nuhtlus - päratud turistide massid. Parim vastumürk globaliseerumisele on Eesti köök. Võtame näiteks hapupiima. Või ehk selle rammusama tuletise - hapukoore. Paljud meist jumaldavad seda valget ollust, terved põlvkonnad lapsi on kartulisalati peal jalad alla saanud. Kõik muutub meie ümber kohutava kiirusega, kuid kartulisalat pole peaaegu üldse muutunud - nii nagu seda tehti Brežnevi ajal, tehakse ka praegu. Ja see tekitab tunde, et meie kultuur on mõne koha pealt haruldaselt jätkusuutlik. Me oleme unustanud seejuures ühe pisikese detaili. Nimelt ei ole suurem osa maailma täiskasvanud inimestest puhtgeneetilistel põhjustel võimelised lõhustama oma seedekulglas piimasuhkrut ehk laktoosi, Gala dinner'i lõpuks hakkavad ka kõige intelligentsemad inimesed koledal kombel korisema ning peeretama ja nad lahkuvad, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Igal aastal põhjustab eesti külalislahkus loendamatul hulgal hapukooretraumasid.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 174

• Traditsiooniline Eesti toidulaud on kaetud naabritelt või endistel valitsejatelt näpatud roogadega. No ei ole seaprael ja hapukapsal Maarjamaaga midagi ühist, küll aga Saksamaaga. Keeruline oleks vaielda ka teemal, kas kilu keedekartuliga hakati esmalt valmistama siin, Soomes või Rootsis. Samas rütmis võiks läbi võtta kõik meie söögid ja väga vähestele hakkaks konks taha.
  • Jaan Martinson, "Tänapäeva Eesti köök ehk siinmail elavad vaid gurmaanid", Delfi, 24. aprill 2018

• Ma arvan, et vaja on koostada Eesti maitse DNA. Moodne Eesti köök ja maitse ootab defineerimist, siis saame vastused ka meie köögi olemusele. Sellise asja kujundamine nõuab aega ja süsteemset lähenemist. Veel on vaja saavutada julgus serveerida külalistele selliseid asju, mida me ise armastame ja mida oskame õigesti teha, ning nii, et me oleme uhked selle üle, mida teha ja serveerida oskame.
  • Dimitri Demjanov, intervjuu: Vesta Reest, "Dimitri Demjanov: Korralik toit ongi vaktsiin ja ravim", Pealinn, 3. mai 2020