Lauakombed

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Kui ilvesed oma jahisaagi ära söövad, siis teevad nad seda suure põhjalikkuse ja kassiliku korralikkusega. 1977. aasta talvel sattusin Jänijõel, ilveste jälgi ajades, nende söömingu jäänustele. Ilveste paar oli eelmisel päeval või ööl murdnud metskitse ja selle jõejääl ära söönud. Kõik jäänused olid hunnikusse korjatud ja naharäbalatega korralikult kinni kaetud. Niisugust lauakoristamise kommet teiste kiskjate puhul vaadeldud ei ole, see on ilveste toidulaua tunnus. (lk 16)


  • Siis istusid kõik puhtale rohule ja sõid sülleasetatud plekktaldrikutelt peekonit, pannkooke ja musta siirupit.
Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu varjud, sest päike tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved. Rohukõrtel kiikusid tillukesed linnud ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.
"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"
"Söö oma hommikusööki, Laura,“ käskis Mamma. "Sa pead oma kombeid jälgima, olgugi, et me oleme saja miili kaugusel mis tahes asustatud paigast."
Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."
"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)
  • "Kus siis papuus on, Mamma?" nõudis Laura.
"Ära räägi täis suuga," turtsatas Mamma.
Laura mälus suutäie läbi, neelatas ning teatas uuesti: "Ma tahan papuusi näha!"
"Issand halasta!" ohkas Mamma. "Mis võim paneb sind nii väga indiaanlaste järele igatsema? Küllap me veel näeme neid piisavalt. Ma ei imestaks, kui me näeme neid rohkem, kui tahame!"
"Nad ei tee ju meile haiget?" päris Mary. Tema oli alati korralik ega rääkinud täis suuga.
"Ei," vastas Mamma. ״Ära sellist mõtet küll pähe võta."
"Miks sulle indiaanlased ei meeldi, Mamma?" imestas Laura ja püüdis keelega siirupitilka nilpsata.
"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.
"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. "Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"
Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna Washington oli nii kaugel. (lk 29)


  • Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. Leib oli püha. Nagu kirikuleiba - Kristuse ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja õnnetuste kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva söömine oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, jalgu kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
    • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lauakombed&oldid=94690"