Elizabeth Strout
Elizabeth Strout (sündinud 6. jaanuaril 1956) on Ameerika kirjanik. Tema romaanid "Amy and Isabelle" ja "Abide with me" pälvisid Ameerikas suurt tähelepanu, kolmas romaan "Olive Kitteridge" sai Pulitzeri preemia ning sellest tehti miniseriaal.
- Ma tahtsin nii väga kirjanikuks saada, et mõte läbikukkumisest oli peaaegu väljakannatamatu. Kui ma vanemaks sain, ei rääkinud ma inimestele, et tahan kirjanikuks saada, sest teate, siis nad vaatavad sind sellise haletsusest tulvil pilguga. Ma lihtsalt ei suutnud seda taluda.
- I wanted to be a writer so much that the idea of failing at it was almost unbearable to me. I really didn’t tell people as I grew older that I wanted to be a writer—you know, because they look at you with such looks of pity. I just couldn’t stand that.
- Robert Birnbaum, Elizabeth Strout. The Morning News, 26. august 2008
"Olive Kitteridge"
[muuda]Elizabeth Strout, "Olive Kitteridge". Tõlkinud Jana Linnart. Tänapäev 2016.
- "Oh, mul oli imetore nädalavahetus," ütles Denise, pisikesed silmad vaatlemas prillide tagant Henryt innuga, mis oli nii lapselik, et võinuks mehe südame pooleks praksatada. "Me käisime Henry vanemate juures ja võtsime hilja õhtul kartuleid. Henry pani autotuled põlema ja me võtsime kartuleid. Kartulite otsimine külmas mullas - see oli nagu lihavõttemunade otsimine!" (lk 14)
- Kevin pööritas kergelt silmi. Geenid, DNA, RNA, kromosoom 6, dopamiin, serotoniin; ta oli kõige selle vastu huvi kaotanud. Tegelikult vihastas see teda nii, nagu võib vihastada reetmine. "Me oleme peagi avastamas, kuidas mõistus molekulaartasandil tegelikult töötab," oli üks tuntud teadlane eelmisel aastal loengus öelnud. Uue ajastu koidik.
- Alati oli koitmas uus ajastu. (lk 46)
- "Ja härra Kitteridge? Kas temaga on kõik hästi?"
- "Jah. Ta plaanib varakult pensionile jääda. Teate ju, nad müüsid apteegi maha ja ta peaks uues ketis töötama, aga nemad nõuavad igasuguste totakate reeglite täitmist. Kurb, kuhu maailm liigub."
- See, kuhu maailm liikus, oli alati kurb. Ja alati oli koitmas uus ajastu. (lk 47)
- Jane hingas sügavalt ja vaikselt sisse ning mõtles, kuidas ta ei kadesta neid noori tüdrukuid nende jäätisepoes. Ta teadis, et plombiirjäätisi ulatavate ettekandjate tüdinud silmade taga on varjul suur innukus, suured igatsused ja suured pettumused; neid ootas ees niisugune segadus ja (veelgi väsitavam) viha; oh, enne kui nad ühele poole saavad, nad süüdistavad ja süüdistavad ja süüdistavad ja siis väsivad. (lk 147)
- "Mul on hea meel, et sa tulid," ütles Jack.
- "Kas sa tunned end jälle kehvasti?"
- Jack naeratas oma tillukest naeratust. "Ainult hingeliselt. Keha peab vastu." (lk 280)
- Noored inimesed ei tea, mõtles Olive mehe kõrval lamades, mehe käsi ta õlal; oh, mida kõike noored inimesed ei tea. Nad ei tea, et mõhnalised, vanad ja kortsus kehad on niisama janused kui nende noored pringid kehad, et armastust ei tohi hoolimatult minema visata, nagu oleks see koogike vaagnal, mida lastakse ringi käia. Ei, kui armastus on saadaval, siis sa kas valid selle või ei. (lk 282)