Hagu

Proosa

Ümberringi kõrgemal maal laius aga tõeline räga koristamata kuivanud sarapuudest. Poisikesena olin andnud oma panuse vanaonu karjamaa koristamisesse, kuna vähemalt üle päeva saadeti mind hankima kuivanud puid pliidipuudeks. Sarapuu põles palju paremini kui lepp, mis kähku tossuks läheb, aga kiiniga töödelda, see tähendab juppideks teha oli leppa jälle kergem. Kindlasti andsid minust hoopis suurema panuse haoraiujad, kes olid nõnda kütet varunud nii sel karjamaal kui ka mujal üle Eesti aastasadu ja lõpetasid selle töö alles eelmise sajandi viiekümnendate algupoolel. Ma ei tea, kas keelati kolhooslik-kooperatiivse omandi selline kasutamine kõrgemalt poolt või said need vanamehed, kelle töö see muidu oli, lihtsalt otsa. Seejärel lõhuti majadest umbes kümne aasta jooksul välja suured leivaahjud, mis nimelt hagude põletamiseks olid tehtud.
- Andres Tarand, "Lahingumaastik", 2022, lk 47

Luule

Ma raiun ja raiun hagu,
ma raadan ja pööran vagu,
ja taamal on tuleriit.
Kas pääsen kunagi siit,
või on siin mu põlis-pagu?

Sa tuled mu juurde, mees,
ja kõneled tulevalast.
Ma und näen külmunud kalast.
Sa naerad mu üle, mees.

Hando Runnel, "Ma raiun ja raiun hagu" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 37

Hall taevas valge linna kohal.
Üks naine tassib hagu
üle lumise silla.
Tiik on uisutajaid täis
ja puud vareseid.
Jahimehed lumes
üle neljasaja aasta tagasi.
Roidumus kipub peale,
kuigi on natuke jahe.
Mõtlen lumise katuse akna taga
olematuks.
Must korsten seisab üksinda ja abitult
jäises lageduses.
Mõtlen olematuks nelisada aastat
ja enda sinna tagasi
seisma varesevaaguste raagus puude alla.

Madli Morell, "3. jaanuar 1980 * Kunstiajalooloeng", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 12-13