Mine sisu juurde

Hannaliisa Uusma

Allikas: Vikitsitaadid

Hannaliisa Uusma (sündinud 8. juulil 1986) on Tartust pärit eesti laulja ja sotsioloog, enim tuntud ansamblist HU?.

Intervjuud[muuda]

  • Talviti kohtume perega Tartus, suviti Saaremaal, kus on teine pool minu perest. Seega talviti olen tartlane, suviti saarlane ja muidu elan Tallinnas.
  • Olen kümnendi vältel uurinud soolisuse küsimusi sotsioloogilises perspektiivis. Töötasin ka sotsiaalministeeriumis, kus minu ülesanne oli tegeleda palgalõhe küsimustega, mis meid sel aastal on kahjuks tervitanud negatiivsete tendentsidega. Pärast sotsiaalministeeriumi jätkasin tööd ohvriabis, kus juhtisin kõrge riskiga vägivalla ennetuse süsteemi. Seal arendasin koos oma tiimi ning kolleegidega politseist, prokuratuurist, naiste tugikeskustest ning lastekaitsest süsteemi, mille nimi on MARAC.
  • Mind on erialaselt alati huvitanud võimu küsimused ja võimu avaldumine eriti just postsovetlikus ühiskonnas ning neid teemasid akadeemiliselt käsitledes jõudsin lõpuks ohvriabitööni.
Juba puhtinimlikult on väga raske mitte sekkuda, kui keegi kannatab kodus jõhkruste all. Seda kõike näevad pealt lapsed, kelle vaimu ja füüsist kogetu laastab, sageli terveks ülejäänud eluks. Olen sattunud selle valdkonna juurde ajal, mil on loodetavasti võimalik ka midagi ära teha.
  • Mul on vedanud, sest puudub isiklik kogemus. Minu lapsepõlvekodu ja minu lähisuhted on olnud vägivallast vabad. Samas olen märganud lähisuhtevägivalda tutvusringkonnas, olgu tegu klassi- või koolikaaslastega või mõne muu tuttavaga.
Politseistatistika näitab, et 2022. aastal oli ligi 8000 väljakutset lähisuhtevägivalla asjus, sealhulgas ligi 3000 lähisuhtevägivalla kuritegu. Seda on nii palju, et meie väikeses ühiskonnas on pea igaühel mingi puutumus selle teemaga. Inimesel, kes väidab, et on sellest täiesti kõrvale jäänud, on ilmselt põhjust pisut avatumalt oma suhtlusringkonnas ringi vaadata.
  • Ohvriabi rahastab ja kureerib Eestis riik, aga erasektor ja kolmas sektor on erinevalt paljudest teistest edumeelsetest riikidest seni neil teemadel üsna passiivne. Muutusi on raske luua, kui igaüks ei võta vastutust. Kutsume üles erasektorit sekkuma neisse küsimustesse, märkama ja toetama töökaaslaste seas lähisuhtevägivalla ohvrit.
Erasektoril on kindlasti filantroopne roll, et toetada vägivalla ennetusel mõjusaid tegevusi. Samas, mis veelgi olulisem – erasektoril on võimalik kujundada enda organisatsioonikultuuri nii, et vägivallaohvrid oleksid toetatud.



  • ...raudse eesriide taga dikteeris lava sündsust, seksuaalselt vaoshoitud meelelahutust. Näiteks on naiselikkuse normkuvand sovetis kindlasti olnud seotud pigem passiivsusega kui seksuaalselt iseteadliku ja irriteeriva looja kuvandiga. [---] Ilmselt järgnes nõukogude peavoolu kehatabu-kultuurile 80ndate aastate lõpus ja 90ndate alguse ultraseksualiseerumine, ehk isegi hilinenud seksrevolutsioon? Esile kerkisid pornonäitlejalikud mees- ja naiskuvandid tabloidmeedias, ka popmuusikas jne, kuigi peavoolus see vabadust ei lubanud. Ja siis tundub mulle, et 2000ndate alguses hakkas ühiskondlik norm ulakaid jälle korrale kutsuma. Push up'id asendusid vaevalt õrritavate, kinninööbitud ja tublide lauljannade ning vaprate rokipoistega.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel