Hauamonument

Proosa

Wallau nägu pole enam kahvatu, vaid helendav. Overkamp pöördub äkki ära ja asetab pliiatsiga punkti, kusjuures pliiatsi tera murdub.

"Järeldused võite kirjutada enese arvele, Wallau."

Mis loevad järeldused surnule, keda ühest hauast teise visatakse? Ja kui tema viimsele puhkepaigale püstitatakse majakõrgune hauasammas, siis poleks isegi sellel surnu suhtes mingeid järeldusi. (lk 151)

Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982

Möödus viis päeva, rahulikku, üksildast, aga väga meeldivat päeva. Tom uitas mööda Palermot, astus siia-sinna sisse, istus tunni-paar kohvikus või restoranis luges reisijuhte ja ajalehti. Ühel mornil päeval võttis ta carrozza ja sõitis Monte Pelligrinosse vaatama Palermo kaitsepühaku püha Rosalia kuulsat hauasammast, mille pilte Tom oli Roomas näinud. Pühak oli jäädvustatud määratus ekstaasipuhangus, mida psühhiaatrid nimetavad sootuks teisiti. Tomile tegi haud kangesti nalja. Sammast nähes suutis ta vaevu naeru tagasi hoida: lopsakas poollamasklev naisekeha, kobavad käed, juhm pilk, paokil huuled. Ainult mõnuoiged olidki puudu. (lk 124)
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

"Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."

Anthony vahtis kujusid ainiti.

"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."

"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."

"Aga miks?"

"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)

Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71