Heidi Sarapuu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heidi Sarapuu (sünninimi Loot; sündinud 25. jaanuaril 1944 Tallinnas) on eesti teatrijuht, lavastaja, stsenarist ja näitekirjanik, raadiotoimetaja ja kuuldemängude autor.


"Kummardus"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Heidi Sarapuu, "Kummardus", 2017. Sisaldab näidendeid "Laborant Viiding" (Juhan Viidingust), "Kui me elasime raamatukogus..." (Aleksander Sibulast) ja "Ananassid šampanjas" (Igor Severjaninist) ning mitmesuguseid saatetekste (lisaks Sarapuule ka Toomas Haugi, Pille-Riin Purje ja Livia Viitoli sulest).

"Laborant Viiding"[muuda]

JUHAN (loeb käskkirja): "Teatri- ja Muusikamuuseumi direktori käskkiri number ... Määran Viiding, Juhani laborandiks alates 28. novembrist 1966 kuupalgaga 55 rubla. A. Tamarkin."
Kas ta üldse tunneb Juhanit Viidingut? Minulgi on temaga - raskusi...

  • lk 22


JUHAN (on moondunud kostüümide abil monoloogi käigus teiseks inimeseks, peas Menningu kõvakübar.) Kuidas käsi käib, proua Zim?

ZIM (ukselt): Issand, kuidas Te mind ehmatasite? Kas Te teate, et Teil on Karl Menning... noh, seal peas!

JUHAN: Menning on eestlastel ikka peas! Milliseid uuendusi ta küll teatrisse tõi! Mõelge vaid - kaotas etteütlejad, kaotas staarisüsteemi, lõi ansamblimängu. "Kui... üksikud näitlejad konksudega edvistades publikumile meeldida tahavad, siis tuleb selle pääle kui suure häbematuse pääle vaadata ja ära keelata."

  • lk 23-24


JUHAN: On see sul kuskil ka avaldatud?

JOOSEP: Viisin Noorusesse, aga saadeti mõne aja pärast tagasi.

JUHAN: Mul seesama lugu. Öeldi, et luuletaja poeg tahab ka luuletaja olla!

  • lk 33


JOOSEP: On mitmesuguseid asjaolusid, mida peab arvestama näitleja riietamisel. Esmajoones tuleb viia kostüümid kooskõlla dekoratsioonidega.

ZIM: Teine, tähtsam tegur, mida kostümeerija ei tohi unustada, on tegelase figuur. Kolmandaks tuleb lavakostüümide juures arvestada värvi. Alles vorm, värv ja lõige annavad kostüümile ta karakteri.

JOOSEP: Karakterit ei tohi suruda tagaplaanile. Tüki vaim peab peegelduma kostüümides ... Tuleb alla kriipsutada osalise karakterit riietusega, seda toonitada värvi ja tegumoega.

ZIM: Nagu on olemas soojad ja külmad, rõõmsad ja kurvad värvid, nii on ka värvidel oma iseloom. Näiteks oleks raske ette kujutada õrna, tagasihoidlikku tütarlast käre-oranžis või punases rüüs. Samuti pole mõeldav, et üks kerge olevus kannaks rasket musta mantlit, eks?!

JOOSEP: Teatud värvikombinatsioonid viivad meid suursugusesse valdkonda, kuna jälle teised loovad illusiooni odavast, labasest miljööst.

ZIM: On olemas nn. päeva- ja õhtuvärvid. Hädaohtlik on rambivalgusesse tuua oliivrohelist, halli, helelillat.

JOOSEP: Pole halb, kui ajaloolised kostüümid kohandatakse õige pisut praeguse aja maitsega.

(Sisse astub kasuka ja saabastega Juhan.)

JUHAN: Riietus olgu laval nauditav. Lava nõuab veidi liialdatud kostüümilõiget.

  • lk 38


JUHAN: Mitte kõik näitlejad pole loodud Veenusteks ja Apollodeks. Palju oleneb ka riiete kandmise oskusest, kehahoiust, liigutusist.

  • lk 39


ZIM: Kas näidendi lugesid läbi?

JUHAN: Jah, proua Zim!

ZIM: Kas sobib?

JUHAN: Nojah, seal on mitu juuti - need tuleks koondada üheks.

ZIM: Ma ei saa aru.

JUHAN: Meil on üks - Aron Tamarkin.

ZIM: Sa arvad, et direktor tuleb meiega mängima?

JUHAN: See on ju auasi.

ZIM: No ma ei tea - kas sobib juudil mängida juuti! Võib-olla on see kuidagi solvav!

JUHAN: Juudid on igal alal andekad. See on ju eeskujuks teiste muuseumide direktoritele.

  • lk 40-41

"Kui me elasime raamatukogus..."[muuda]

SIBUL: Pean oluliseks sammuks avariiulite kasutuselevõtmist. Mitte mingisugune nimestik ei suuda raamatu enese aset täita. Nimestik on ja jääb ikka vahemeheks lugeja ja raamatu vahel. Avariiulitel on tähtis osa inimeste kasvatamisel, kellel ei ole lugemiseks suuremat tahtmist ja kes tulevad raamatukokku kas juhuslikult või lihtsalt uudishimust. Avariiulitel on positiivne mõju lugeja maitse arendamisele.
Mis on raamat, milles seisab tema väärtus? Kas maksab tema heaks kihutustööd teha?
Raamat on see abinõu, mis inimlikku mõtet alal hoiab. Ta on nii-öelda inimsoo paberline peaaju.

  • lk 64


KARRISOO: Oot, oot! Seda poissi tean mina ka. Ma käisin ju tihti vanaema juures, kes elas Viljandis. Poiss aitas vanaemal puid tuppa tuua, elasid ühes majas. Oli targa jutuga poiss ja unistas Eesti riigi juhtimisest.

LINDE: On siis nüüd võimu juures või?

KARRISOO: Vaevalt - sinna meiesuguseid ju ligi ei lasta!

LINDE: Eks siis hakkab riigikukutajaks?!

SIBUL: Amet või asi!

  • lk 69


LINDE: Tantsijal peab sügavus olema. Kes teab, võib-olla tuleb sinust kunagi sama hea tantsija kui Ella Ilbak.

HELLE: Minu õpetaja on temast rääkinud, aga mina pole Ella Ilbakut tantsimas näinud.

LINDE: Ta esineb nüüd rohkem välismaal. Ilbaku tantsus on palju hingelisust. Tantsija ei tohi teha ainult liigutusi ja miimilisi elemente. Muidugi peab tehnika olema täiuslik, aga tähtis on mõte - mida ma tahan oma liigutustega öelda.

HELLE: Jah, seda ma mõistan, aga ma ei saa harjutada ilma muusikata. Proovisin tantsida liblikat, aga midagi ei tulnud välja... Homme saan õpetajalt kindlasti peapesu - ta saab kohe aru, kui ma harjutanud pole.

LINDE: No... saan ehk sind kuidagi aidata. Kas see võiks olla liblikamuusika? (Mängib, Helle tantsib, katkestab tantsu.) Noh, mis juhtus?

HELLE: Ma ei tea, miks ma siin lendan? Rumal on niisama vehkida.

LINDE: Tubli, nii tulebki mõelda! Mida rohkem mikse, seda huvitavam on pärast tulemus!

  • lk 70-71


SIBUL: Kui ma teist korda Soomes olin ja külastasime Soome Raamatukogude Seltsi vahendusel ülikooli, parlamendi- ja linnaraamatukogu ja vaatasime "udupilte" teistest Soome raamatukogudest, siis sain aru, et Soome on raamatukogude maa.

  • lk 74


SIBUL: Selle vene asjaga on nii kui on. Eks me pea neis tõmbetuultes kogu see aeg möllama - kord Saksa, kord Ida poole. Ei saa me ikka Soomemaa või siis Rootsi või Taani järgi joonduda. Kohe ei saa...

  • lk 78


LEONID: Jah, majadel oma saatused ... Kes teab, tuleb see teater veel siia ringiga tagasi! Aga tehnika areneb ja võib-olla tulevikus saadetakse raamatuid üksteisele telegraafi liini pidi.

SIBUL: Nüüd küll liialdate!

LEONID: Tõsijutt. Kõik see on võimalik! Traati pidi saab neid kirjatükke kätte ja need asuvad kõik ühes kohas. See on nagu kõnetraadi keskus, kus inimesed istuvad ja tipivad tähti väikesteks aukudeks. Piisab vaid teise traadi otsapealt käsklusi anda ja raamatud jõuavad viuhti otse sinuni!

SIBUL: See on üks naljanumber, ütlen mina selle Teie jutu pääle. Mina igasugu fantasööride leelotamisse ei taha uskuda.

  • lk 78


KARRISOO: Jah, härra Sibulal on üks kuldne lause: "Raamat on see abinõu, mis inimlikku mõtet alal hoiab. Ta on nii-öelda inimsoo paberline peaaju. Ilma temata ei oleks meil praegust kultuuri."

KÄTHE: Jah, meil on kodus ka kabinet otsast otsani raamatuid täis, aga ikka peab Anton neid juurde laenutama! Mis selle tarkusega küll lõpuks peale hakatakse?

  • lk 81


KARRISOO: Jah, huvitav on vanemuislasi ja estoonlasi kõrvu seada. Ühed korralikud, tagasihoidlikud, ei tüki kuidagi silma paistma, endid teistest eraldama. Kõik on kõrvale toimetatud, mis kuidagi üksiku auahnust võiks elustada.

KÄTHE: No jaa, aga estoonlased! Nad ahnitsevad kõigest jõust kiituse järele ja püüavad endid hulgast eraldada! Ja mitte ainult näitelaval. Ka muidu käib estoonlane riides ja peab end nõnda üleval, et teda igal pool nähakse, tähele pannakse. Sellepärast räägitakse Tallinnas ikka näitlejatest, Tartus aga näitejuhist.

KARRISOO: Kas ka mina ...?

KÄTHE: Ei, ei, ma ei räägi teist - ma räägin üldiselt. Ka teatakse Tallinnas, et teater omataoline õukond on, kus oma isesugune elu, viisid, vigurid valitsevad. Sellest räägitakse valjult ja ka salaja. Ja kõige huvitavam on, kui salaja räägitakse.

KARRISOO: Ei noh, Tartus ikka valitseb kord: räägitakse vähe ja sedagi valjult. Aga kas teate, imelik on see, et teater ei tundu teatrina, kui kõik nii korralik ja selge on! Aga raske uskuda, et Tallinna teatris kunagi tartlaste korda näha saab. Seda ei luba juba ümbrus.

  • lk 81-82


KÄTHE: Heldene aeg! Tartu ja Tallinn - need pole ainult poliitikameeste kolkaisamaaline väljamõeldis. Need on kaks täiesti isesugust paika. Tartlane on vaikne, armastab targutada, plaanisid haududa.

KARRISOO: Tallinlane on ikka rahmeldaja, plaanide sepitsemise asemel katsub ta midagi teha, peale hakata, targutamise asemel räägib ta ettevõtetest, maaga ja majadega sahkerdamisest. Tartu on kuuvalge linn, Tallinn on autolinn.

KÄTHE: See pitser on ka teatritel! Vanemuine on tänini meie näitekunsti arenemisele suuremat mõju avaldanud kui Estonia ja vaevalt see tulevikus muutub!

KARRISOO: No jaa, aga kui Vanemuine majanduslikult kitsikusse langeb, et see tema püüded maha surub? Ja pealegi võib Estonia Vanemuisele otse kardetavaks saada - ta võib tema paremaid jõudusid ära võtma hakata.

KÄTHE: Kus on siis meie miljonärid?

  • lk 82


SIBUL: Pea meeles, et kool tunneb huvitust inimese kasvatuse vastu ainult teatud aastad, aga raamatukogu pakub inimesele tervel tema elueal vaimlist toitu ja hoiab teda oma kasvava mõju all.

HELLE (katkestab): Hea raamatukogu on õppeasutus, mille klasse ükski ei ole lõpetanud!

  • lk 84


KARRISOO: No ei leia veel seda sisemist tooni. Tekst on mul sõna-sõnalt peas, aga proovis tunnen, et minu poolt tõlgitsetav tüüp ometi pole tõetruu ja et sellisena ma publiku ette minna ei või... Tunnen, et pole veel tabanud seda õiget joont, et nii ma vaatajat sugereerida ei suuda! Tähendab - midagi puudub! v LEENA: Mida Te siis teete?

KARRISOO: Käin päevade viisi ainsa mõttega, et milles see puuduv "midagi" peaks seisma? Ja see "midagi" tuleb täiesti äkitsi, ootamata ... Ja kui imelik see vast ka ei näi, leian ma ta sageli just siis, kui ma teda kõige vähem otsin.

LEENA: On see alati nii?

KARRISOO: Ei ole ... Aga oli juhus, kus ma leidsin selle "midagi" umbes nii: kõnelesin kellegagi hoopis maast ja ilmast, mitte aga teatrist. Ent korraga - stoppl Käes ta sul ongi, see kaua otsitud "midagi"! Nagu taevast sülle kukkunud! Ja ma olen päästetud - mängin osa teps nii, aga mitte teisiti... Kas see "midagi" igakord just täiesti õige on olnud, seda ma ei tea, küll aga tunnen, et ja... Kes teab, võib-olla olen vahel ka eksinud.

  • lk 91-92


KÄTHE: Mis on tõde ja õigus?

LINDE: Jah, Tammsaare tõde ja õigus erineb kindlasti tema abikaasa tõest ja õigusest.

KÄTHE: Teie, härra Linde, kah ei tea, mis elukas see tõde ja õigus on!

LINDE: Tõde on õigus ja õigus on tõde.

KÄTHE: Sellest filosoofiast tahaks küll aru saada.

LINDE: Ma tean küll, mis on Teie tõde ja õigus. Te ütlesite mu parimale sõbrale Antonile enne "Tõe ja õiguse" kirjutamist, et "Anton! Sinu pea on tühi nagu veskikolu!"

KÄTHE: See on laim! Te olete ennegi valetanud! Kus on tunnistajad?

LINDE: See juhtus 26. aasta suvel. Aknad olid Õuna tänava poole lahti!

KÄTHE: Teie võite fakte koguda ja neid ritta seada, aga tõe ja õiguse tundmises jääte madalale tasemele.

  • lk 95-96


LEONID: Rahu! Rahu! Me peaksime romaanitegelastest Krõõda siia kutsuma, kellel olid hea sõna ja head silmad nii laste kui loomade jaoks, kes oskas lepitada meeste riidusid. Sead jooksid tema järel, kui ta neid kutsus oma heleda häälega: põssa, põssa, kotsu, kotsu. Krõõt tapeti raske tööga nagu Jeesus Kristus ristil oma headuse eest.

LINDE: Krõõt oli liiga õilis. Tammsaarel on keerukamaid ja värvikamaid naisi.

  • lk 96


KÄTHE: Kui Anton millessegi oma teostes usub, siis õigusesse kahelda!

LINDE: Ta vist kahtleb sellegi üle, kas Anton Hansen on ikka Tammsaare?

  • lk 96

"Ananassid šampanjas"[muuda]

VISNAPUU: Elagu poeeside paar! Säragu päike, käragu elu, voolaku soolakat mereõhku!

Olgu lust hingata seda! Elada on julgus, elada on häbematus - roosieleegiline ajaleitsak on vaja tappa jämeda rahega! Seepärast elagu julm, jõhker, häbematu, ilus ja õnnelik elu! Proosit!

  • lk 147


AUSTAJANNA (alkohol on talle mõju avaldanud): Lubage, ma kõnelen! Mul on südamest hea meel, et saan täna kõnelda armastusest! Mitte keegi poeetidest ei tunne armastust nii hästi kui Igor Severjanin! Tervelt kaks korda on mu elu tumedatesse vöötidesse end sisse pununud Severjanini looming. Ma ütlen: kaks korda minu elu rasketel hetkedel. Lugesin hiljuti tema poeemi "Kukkuv juga". Lugesin läbi... ja jäin mõttesse. Kui palju oli selles tuttavat, liigutavat!

Elu tunnetuses on meil palju ühist. Severjanini suhtumises armastusse, üleelamistesse, püüdlusesse ahnelt juua elu karikast, oskuses kuulata loodust ja kaugusi - kõiges selles tundsin ära ka iseenda. Teie kasvasite suureks, Teie muutusite lihtsaks nagu laul.

  • lk 148

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel