Heinakuhi

Proosa

• "Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi oopereid või katkendeid nendest. Operetti oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "Traviatas" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud sopranile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tähes. Rimski-Korsakovi "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama heinaaega ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime ulakust täis ja tüki lõpul viskasin selle etteütleja kasti. Pahandust kui palju! (lk 13)
• Jenny Siimon, rmt: Heino Pedusaar, "Jenny Siimon", 1983

• Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud. Nõelad leiavad sind. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist".
  • Jenny Lawson, "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40

Luule

[Sokrates:]
Kelle arm pole muud kui kurbus ja lein,
sellel kuivetub ihu ja koltub kui hein.

Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks,
kus lembuseleegis hein põleb tuhaks.

See leekarm ei säästa ka sind, Farhad,
kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad.

• Ališer Navoii, "Farhad ja Širin", tlk Andres Ehin ja Ly Seppel, rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58