Jenny Lawson

Jenny Lawson (sündinud 29. detsembril 1973) on USA ajakirjanik, aimekirjanik ja blogija.

"Hullult õnnelik"

Jenny Lawson, "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016.

Ei, ei. Soovitan sul see otsekohe pooleli jätta.

Ikka veel siin? Vägev. Nüüd ei saa sa mind millegi eest süüdistada, mis selles raamatus seisab, sest ma ju ütlesin, et jäta lugemine katki, aga sina lasid ikka edasi. Sa oled nagu Sinihabeme naine, kes kapist kõik nood pead leidis. (Sisu reetmise hoiatus.) Aga isiklikult arvan, et see on hea. Kapis vedelevate maharaiutud peade ignoreerimine ei tule just suhtele kasuks. See toob kaasa ebasanitaarsed kapid ja võimaliku süüdistuse kuriteole kaasaaitamise eest. Maharaiutud peadele tuleb silma vaadata, kuna sa ei saa inimesena kasvada, kui sa ei tunnista, et meiega käib kaasas tobedus, mida ülejäänud maailma eest varjata katsume. Igaühel on kapis inimpead. Vahel on need pead saladused või avaldamata ülestunnistused või varjatud hirmud. See raamat on üks neist raiutud peadest. Sul on minu maharaiutud pea käes. See on halb võrdlus, aga vabanduseks olgu öeldud, et ma ju käskisin sul pooleli jätta. Ma ei tahaks küll ohvrit süüdistada, aga selles asjas on me süü ühine. (lk 13, raamatu algus)

Suuremalt jaolt vastab kõik siin kirjapandu tõele, aga mõnd detaili olen süüdlaste kaitsmiseks muutnud. Ma tean, et tavaliselt kaitstakse süütuid, aga milleks neid kaitsta? Nad on ju süütud. Ja neist pole nii põnev kirjutada kui süüdlastest, kellel on alati kõige paeluvam lugu rääkida ja kes tekitavad kuulajal võrdluses endaga parema enesetunde. (lk 13)
Mu vanaema tavatses öelda: "Igaühe elus väike vihmasabin sees - vihma, sitapeade ja pasarahe sabin." Parafraseerisin. Aga tal oli õigus. Me kõik saame kätte oma jao tragöödiat või hullumeelsust või draamat, aga määrav on see, mida me selle õudusega peale hakkame. (lk 15)
Depressioonis endas polnud midagi uut. Olen kannatanud mitut tüüpi vaimuhaiguse all juba lapsest saati, kuid kliiniline depressioon on mu pooleldi regulaarne külaline ja ärevushäire mu pikaajaline vägivaldne poiss-sõber. Mõnikord on depressioon nii leebe, et pean seda ekslikult gripiks või mononukleoosiks, kuid seekordne juhtum oli ekstreemsete killast. Ma ei soovinud tingimata, et elu lõppeks, aga tahtsin, et ta poleks selline sitapea. Meenutasin endale, et depressioon valetab, sest ta valetab. Ütlesin endale, et kõik läheb paremaks. Tegin kõiki tavapäraseid asju, mis mõnikord abiks on, kuid tundsin endiselt lootusetust ja tabasin end ühtäkki tõsiselt vihasena. Vihasena, et elu võib mulle selliseid takistusi teele veeretada. Vihasena selle näiva ebaõigluse peale, millega tragöödiat külvatakse. Vihasena, kuna muid emotsioone polnud mul jagada. (lk 15-16)
Niisiis võtsin ette oma blogi ja kirjutasin postituse, mis muutis seda, kuidas ma edaspidi elule vaatasin:

Oktoober 2010:

Kõike arvesse võttes on viimased kuus kuud olnud üks kuradima viktoriaaniajastu tragöödia. Täna andis mu abikaasa Victor mulle kirja, milles teatati mu sõbra ootamatust surmast. Võiks ju arvata, et see tõukas mind pöördumatult rahustite ja Regina Spektori laulude allakäigutrepist kuristikku, aga ei. Ei tõuganud. Mul on kurbusest sitaks kõrini, ja ma küll ei tea, mis ora see universumil viimasel ajal perses on, aga mulle AITAB. MINA HAKKAN HULLULT ÕNNELIKUKS - PUHTAST TROTSIST.

Seda kuulete? See olen mina naeratamas, sõbrad. Ma naeratan nii valjusti, et seda on kuulda, kurat võtaks. Ma hävitan oma meeletu rõõmuga kogu pagana universumi ja purskan välja pilte kohmakatest kassipoegadest ja tilludest kutsikatest, kelle on lapsendanud pesukarud, ja KURADIMA SÄDELUSSE KASTETUD VASTSÜNDINUD LAAMADEST JA SEKSIKATE VAMPIIRIDE VEREST JA SEE SAAB OLEMA KURADI FANTASTILINE. Tegelikult panen ma praegu aluse tervele liikumisele. HULLULT ÕNNELIKE liikumisele. Ja see saab olema kuradi lahe, sest esiteks saame me kõik PÖÖRASELT õnnelikuks ja teiseks sellepärast, et kõik sinu vihkajad situvad end üllatusest täis, sest need rajakad ei kannata välja, kui sa end korraks lõbusalt tunned, mis siis pöörasest õnnest rääkida, ja see pöörab nende maailma pea peale ja ajab nad hirmust halliks. Mis teeb sind isegi õnnelikumaks. Asja eest. Siis saame meie eelise. Meie: 1. Persevestid: 8 000 000. See punktisumma ei tundu nii rõõmustav, kui ta võiks olla, sest neil on kerge edumaa. Ainult et tead mis? Suva see. Me alustame nullist.

Meie: 1. Persevestid: 0. (lk 16-17)

Mõne järgmise aasta jooksul sundisin ma end igasugustele tobedustele "jah" ütlema. Hüppasin purskkaevu, mis polnud sissehüppamiseks mõeldud. Käisin hetkeemotsiooni ajel UFOde küttimisretkedel. Ajasin tornaadosid taga. Kandsin kohalikul "Videviku" esilinastusel hunti (kes suri neerupuudulikkusesse) ja karjusin vihastele vampiirifännidele "JACOB ON PARIM!". Rentisin tunniks laisklooma. Mu uus mantra oli: "Väärikus on ülimalt üle hinnatud ja põhjustab tõenäoliselt vähki." Ühesõnaga: ma läksin veidi segi - aeglaste, kuid kindlate pursetena. Ja see oli parim, mis minuga juhtuda võis. (lk 17)
See ei tähenda, nagu ma polnuks enam depressioonis või ärevil või vaimselt haige. Veetsin endiselt omajagu nädalaid voodis, kui ma lihtsalt ei suutnud üles tõusta. Peitsin end endiselt iga kord kirjutuslaua alla, kui ärevus muutus liiga suureks, et julgeda püsti seista. Erinevus seisnes selles, et olin talletanud mälestused köielkõndimisest, ammu unustatud koobastes snorgeldamisest ja surnuaedades paljajalu lippamisest, punane ballikleit järel lohisemas. Võisin endale meenutada, et kohe, kui mul on jõudu voodist välja ronida, võisin hullult õnnelik olemise taas käsile võtta. Mitte üksnes oma elu päästa, vaid oma elu kujundada. (lk 17)
Depressiooni juures on midagi sellist, mis aitab või mõnikord käsib sul sügavamalt uurida emotsioone, mida "normaalsed inimesed" ettegi ei kujuta. Kujuta ette, et sul on nii ränk haigus, et mõistus käsib sul end ära tappa. Kujuta ette, et sul on pahaloomuline haigus, mille olemust keegi ei mõista. Kujuta ette, et sul on ohtlik häda, mida isegi sina ei suuda kontrollida ega alla suruda. Kujuta ette, et kõik rahvad elavad rahus. Kujuta ette, et John Lennoni pärijad ei kaeba mind selle viimase lause kasutamise eest kohtusse. Ja siis kujuta ette, et seesama (sageli surmav) haigus on üks halvemini mõistetud haigusi... selline, millest niivõrd vähesed tahavad rääkida ja mille küüsist paljud kunagi täielikult ei pääse. (lk 17-18)
Olen sageli mõelnud, et sügavas depressioonis inimestel on välja kujunenud selline äärmuslike tunnete kogemise võime, et nad suudavad ka äärmist rõõmu kogeda viisil, mida "tavalised" inimesed kunagi ei mõista ning selles PÖÖRANE ÕNNELIKKUS seisnebki. See seisneb nende hetkede, kui kõik on hästi, suurepäraseks tegemises, sest need hetked määravad meie olemuse ja on samas hetked, millega relvastunult me lahingusse astume, kui mõistus on me olemasolule sõja kuulutanud. See ongi "ellujäämise" ja "elamise" vahe. See on vahe "duši all käimise” ja "oma ahvist ülemteenrile sinu juuste šampoonitamise õpetamise" vahel. See on vahe "mõistusel olemise" ja "hullult õnnelik" olemise vahel. (lk 18)
Mõned arvavad, et "hullult õnnelik"-liikumine on pelk lollitamise ja ebausaldusväärse käitumise ja karja kängurude küllakutsumise ettekääne ilma sellest oma abikaasale rääkimata, sest kahtlustad, et ta võib "ei" öelda, kuna talle pole kängurud kunagi eriti meeldinud. Ja see oleks totrus, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid endale külla. Kaks on piir. Ma räägin isiklikust kogemusest. Mu mees Victor ütleb, et uus piir on "null". Minu arust oleks ta pidanud selgemalt väljenduma, enne kui ma kõik nood kängurud rentisin. (lk 18)
Ma pole end juba kolm päeva vigastanud. Laulan endale pimedas veidraid lahingulaule, et deemoneid eemale peletada. Kui vaja, olen võitleja.

Ja selle üle uhke.

Rõõmustan teist igaühe üle, kes seda loeb. Rõõmustan selle üle, et te oma lahingut peate ja võitmist jätkate. Rõõmustan, et te ei pruugi seda võitlust lõpuni mõista, ent võtate teatepulga üle ja kannate seda, kuni teie kallis lähedane seda taas ise kanda jaksab. Mina jäin ellu ja tuletan endale meelde, et iga kord, kui seda läbi elame, saame pisut tugevamaks. Õpime lahinguväljal uusi trikke. Õpime neid küll hirmsal moel, aga saame neid kasutada. Me ei rabele tühja. Meie võit.

Me oleme elus. (lk 20)

Soovin, et see raamat aitaks vaimuhaigustega võitlevaid inimesi, aga ka neid, kelle sõbrad või pereliikmed seda võitlust peavad. Tahan näidata, et pole läbinisti halb olla "pisut põrunud", nagu mu vanaema ütles. Soovin, et mu tütar mõistaks, mis tema emaga halvasti ja hästi on. Soovin lootust anda. Soovin maailma õpetada laulma täiuslikus harmoonias, seejuures ühtegi Coca-Cola toodet müümata. (lk 20)
See raamat pole niivõrd eelmise raamatu jätk, kuivõrd kogumik veidratest esseedest ja vestlusest ning segastest mõtetest, mis on ümber aetud pakiveinist ja nõutute toimetajate valatud vihapisaratest kokku kleepunud. Toimetajatel ei jää muud üle, kui nõustuda minu arvamu-ega, et on täiesti normaalne uusi sõnu välja mõelda, kui olemasolevad ei sobi, ning et kirjavahemärgid on pigem soovitus, kui kohustus. (lk 20)
Põhjus võib seisneda selles, et tavaliselt ei räägita täistuubitud lennukis oma maaniatest. See on üks põhjustest, miks mu abikaasa Victor minuga lendamist vihkab. Teine põhjus on see, et kasutan lendudel sageli topiseid teraapialoomadena. Põhimõtteliselt me palju koos ei lenda, sest tema ei saa aru, mis on äge. (lk 23)
"Sa pole maniakk," ütleb mu ema ärritunud toonil. "Sulle meeldib lihtsalt oma juukseid välja kiskuda. See on sul lapsest saati kombeks. See rahustab sind. Nagu ... kassipoja silitamine."

"Mulle meeldib oma juukseid välja kiskuda," selgitasin. "See on natuke teine asi. Seepärast kutsutakse seda nimelt "maaniaks", mitte "kassipojasilitamishäireks". See oleks kusjuures nõme haigus, sest lõpuks oleks sul hunnik poolkiilaid kassipoegi, kes sind vihkavad. Issand, loodan et ei saa kunagi üliagarakassikarvatõmbamissündroomi." Ema ohkas sügavalt, aga just sellepärast mulle need vestlused nii väga meeldivadki. Kuna ta pakub mulle teise vaatenurga. Samuti on see põhjus, miks tema neid vestlusi nii väga vihkab. Sest ma räägin talle üksikasju.

"Sa oled täiesti normaalne," ütleb ema ja raputab pead, nagu ei tuleks keha taolise vale varjamisega toime.

Naeran ja sikutan tahtmatult oma juukseid. "Ma pole kunagi normaalne olnud ja sa tead seda sama hästi kui mina.”

Ema peatus hetkeks, püüdes oma väitele järgmist põhjendust leida, aga see oli üsna lootusetu. (lk 23)

Olen alati loomu poolest närviline olnud, täiesti naeruväärselt. Mu esimene koolimälestus pärineb ekskursioonilt haiglasse, kus arst lehvitas vereproovidega ja mina langesin seepeale otsekohe minestuses hunniku (õnneks tühjade) siibrite otsa. Juures viibinud laste sõnul ütles õpetaja: "Ärge tehke temast väljagi. Ta tahab ainult tähelepanu." Siis hakkas mu peast verd jooksma ja arst murdis mu nina all katki nuuskpiirituse ampulli, mis sarnaneb suuresti sellega, kui sulle virutatakse nähtamatu haisurusikaga näkku.

Ausalt öeldes ei teadnud ma, miks ma minestasin. Ärevuse hulk oli sama, nagu alati, kuid mu alateadvus oli ilmselt niivõrd ära hirmutatud, et otsustas, et minu jaoks on kõige ohutum paik siruli keset põrandat, sügavas unes keset haiglasiibreid. See näitab mõnes mõttes, milline idioot mu keha on, kuna peale sunnitud narkolepsia on põhimõtteliselt kõige viletsam kaitsetaktika. See on inimversioon surnu teesklemisest, mis aitab ainult siis, kui karu üritab sind ära süüa, sest kuuldavasti on nii, et kui sa nende ette pikali viskad, siis nad vaatavad umbes nii: "Vahi kangelast. Mina lähen talle kallale ja tema otsustab väikse uinaku teha. Ma ei peaks temaga vist jamama." (lk 23-24)

Sellega algas minu elus üks pikk ja napakas periood, mida psühhiaatrid nimetavad "valge kitli sündroomiks". Mu pere nimetas seda "mis-Jennyl-ometi-viga-on sündroomiks". Arvan, et mu pere hinnang oli täpsem, kuna arsti kitli nägemise peale minestamine on lihtsalt naeruväärne ja pisut üle keskmise piinlik, eriti kui pead pärast ütlema: "Vabandust, et teie käte vahel ära minestasin. Tundub, et ma kardan kitleid." Nagu asjad poleks veel piisavalt halvad, kipun ma pärast minestamist maas ringi vehkima ja selgub, et lisaks oigan kurguhäälselt. "Nagu mõni Frankenstein," ütleks ema, kes on seda korduvalt pealt näinud.

Teised on võib-olla kimpus alateadliku hirmuga vastasseisu, läbikukkumise või kividega surnuksloopimise ees, aga minu varjatud foobia sunnib mind riideid nähes minestama. Olen korra minestanud optometristi kabinetis, kaks korda hambaarsti juures ja kahel kohutaval korral günekoloogi vastuvõtul. Günekoloogi juures minestamisel on see hea pluss, et seal oled sa juba jaluste küljes kinni ja kaugele pole kukkuda - kui sa pole muidugi nagu mina, kes metsikult ringi tõmbleb, oigab ja teadvuse kaotab. Kõige hullem ongi siis minestada, kui keegi su tupes toimetab. See on nagu tõeliselt ebaatraktiivne orgasm, mille sa maha magad. Tuletan alati oma günekoloogile meelde, et ma võin PAP-testi ajal üpris häälekalt minestada ja tavaliselt teatab ta mulle seepeale süngelt, et seda ei pea talle sugugi meelde tuletama. "Arvatavasti sellepärast," pakub mu õde, et enamus inimesi ei tee minestamisest nii suurt numbrit." (lk 24)

Günekoloogi juures minestamise tõeliselt suur miinus on see, et vahel võid teadvusele tulles oma tupest ootamatult peegli avastada, mis on põhimõtteliselt kolmas kõige hullem viis ärkamiseks. (Teine kõige hullem viis ärkamiseks on günekoloogi juures, aga ilma peeglita tupes, kuna günekoloog jõudis selle välja võtta, kui sa minestasid, ja nüüd peate kõike otsast peale alustama, mille pärast ma ütlengi alati günekoloogidele, et kui ma minestan sellel hetkel, kui nad mu tupes toimetavad, peaksid nad võimalust kasutama ja kõik oma toimingud sellel ajal läbi viima, kui ma teadvusetu olen. (lk 24-25)
Esimene kõige hullem viis ärkamiseks on avastada, et sind nosivad karud, kuna keha arvas, et kõige ohutum viis on karude vaateväljas magama heita. See "surnu mängimise" jama ei tööta peaaegu kunagi. Mitte et ma teaks, kuna ma pole kunagi karude vaateväljas minestanud - see oleks naeruväärne. Tegelikult olen ma pigem tuntud selle poolest, et jooksen karu suunas, et temast paremat pilti saada. Ja pigem minestan ma kitlite ees, mis on minu aju arvates tegelikult asjad, mida nähes tuleks muretseda. (lk 25)
Ükskord kaotasin häälekalt teadvuse loomaarsti kabinetis, kui ta mu nime hõikas. Ilmselt läks mu alateadvus endast välja, kui ma loomaarsti kitlil verd märkasin, ja minestasin seepeale otse oma kassi otsa. (See pole eufemism.) Ärkasin palja ülakehaga ooteruumis, kari võõraid inimesi ja koeri minu poole alla vaatamas. Selgus, et kui ma olin oigama hakanud, kutsus loomaarst kiirabi ja kui kiirabitöötajad kohale jõudsid, ei leidnud nad mul pulssi ja rebisid seepeale mu pluusi eest lahti. Isiklikult arvan, et nad tahtsid lihtsalt odavat lõbu saada. Arvan, et mind vahtivad koerad nõustuksid, sest nähes kogu etendust lahti rullumas, näisid nad minu pärast kerget piinlikkust tundvat. Aga koeri ei saa päriselt süüdistada, sest esiteks - kes saaks taoliselt rongiõnnetuselt silmi pöörata, ja teiseks - koertel pole kombekusest aimugi.

"Ärgata üles ilma pluusita, mil kari murelikke koeri vahib su rinnahoidjat, kuna sa kardad kitleid, on umbes seitsmes kõige hullem viis ärkamiseks," pomisesin ma emale. (lk 25)

"Hmm," vastas ema äraootavalt, kergitades üht kulmu. "Hea küll, jah, võib-olla pole sa tavaline tavaline," ütles ta torinal, "aga kes tahaks tavaline olla? Sinuga on kõik korras. Pareminigi kui korras, sest sa tead nii täpselt, mis sinuga lahti on ning oskad seda... noh... parandada."

Noogutasin. Tal on õigus, kuigi ülejäänud maailm ei pruugi meie arusaamaga "parandamisest" nõus olla.

Kui ma väike olin, "parandasin" olukorda, peites end teiste eest tühja mänguasjade kasti, kui mu diagnoosimata ärevus liiga talumatuks muutus. Keskkoolis parandasin ma olukorda, isoleerides end teistest inimestest. Kolledžipäevil parandasin ma olukorda söömishäiretega, kontrollides söödavaid toidukoguseid, kuna oma emotsioonide üle mul kontrolli ei olnud. Nüüd, täiskasvanuna, kontrollin emotsioone ravimite ja psühhiaatri vastuvõttude ja käitumisteraapia abil. Hoian asju kontrolli all, olles oma hullumeelsuse suhtes valusalt aus. Kontrollin emotsioone, lubades endal tähtsate sündmuste ajal vannituppa ja laua alla peituda. Ja mõnikord kontrollin neid nii, et lasen neil kontrollida mind, kuna teist valikut pole. (lk 24-25)

Mõnikord ei suuda ma nädal aega järjest voodist välja tulla. Ärevushood on endiselt ebamugavad ja moodustavad hirmuäratava osa elust. Kuid pärast oma hullult õnnelikku valgustust, olen õppinud hindama väljavedamise vajalikkust, teadmist, et peagi olen ma taas rõõmus. [---] Sellepärast ma hiilingi kummitushotellides teiste inimeste vannitubadesse ja võtsin ükskord vastu töökoha valitsusametnikuna, kes teeb ettekandeid raekojas ööbivale hulkuvale kassile. Ma olen lavastanud zombide apokalüpsise drille täispuugitud ballisaalides ja olen maandunud lennukikandjatele keset merd. Ükskord kogusin annetuskeskkonna abiga piisavalt raha pegasuse topise ostmiseks. Ma olen hullult õnnelik. See pole vaimuhaiguste ravi ... see on relv, millega neile vastu hakata. See on viis pisukese rõõmu tagasivõitmiseks, mis sinult röövitakse, kui sa hulluks lähed. (lk 26)
Kas sparglid on lihtsalt artišokid, millel on kasv kinni jäänud? Näiteks hakkasid suitsetama ja jäid hästi kõhnaks nagu supermodellid? (lk 32)
Vean kihla, et marmelaadi leiutas maailma kõige laisem inimene. (lk 32)
Virsiku söömine on nagu sööks vastsündinud beebi pead. Selles mõttes, et ta on üleni pehme ja udejas. Mitte et virsikud maitseks nagu beebid. Ma ei söö beebisid. Ega virsikuidki. Kuna need meenutavad mulle beebide söömist. Tõeline nõiaring. (lk 32)
Täna ütles ettekandja mulle lõunalauas, et päevasupp on "Loomaliha kuraditega". Ma mõtlesin, et "Mida perset?". Ta kommenteeris, et ta maitses seda ja see oli "hea ja kuraditega polnud koonerdatud". Victor ütles midagi stiilis "Kõlab suurepäraselt. Võtaksin kausi seda", ja mul oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda õudusfilmi. Aga selgus, et ettekandja ütles hoopis "Loomaliha puravikega", mis kõlab minu meelest sama rõvedalt. (lk 32)
Kas on ebaseaduslik kasutada dušikardinaid tavakardinatena ja vastupidi? Kui mitte, siis mis oleks, kui käiksid dušikardinat ostmas, aga võtaksid hoopis eesriide? See kõlab küll vähemalt väärteona. (lk 32)
Fraas "Puhka rahus" tundub uskumatult isekas. Põhimõtteliselt tähendab see, et "Püsi hauas. Ära kummita mind". Vastupidine oleks "Viskle ärevuses" või "Mine sörkima". (lk 33)
Kui "muusikat" lühendatakse "mussiks", siis miks "nuustikut" ei lühendata "nussiks" ega "tuusikut" näiteks "tussiks"? Kas seepärast, et see oleks liiga lõbus? (lk 33)
Ühel Victori sõbral oli lemmikloom nimega Tõekass Terry. Kui ta väike oli ja ta isa arvas, et ta valetab, võttis ta kassi sülle ja ütles: "Lapsed, te räägite mulle kohe praegu tõtt või Terry saab peksa." Arvatavasti pidi see aitama neil ausad olla, aga mulle tundub see päris väärastunud. Lisaks ei suudaks ma arvatavasti kassi ähvardada. Võib-olla saaksime pidada Tõekilpkonn Terryt ja seda mängupüssiga ähvardada. Prooviksime sundida tütar Haileyt tõtt rääkima, aga Terry tõmbaks pea lihtsalt kilbi sisse, nagu öeldes: "Jätke mind sellest välja. Mina teiega ei mängi." Ainult et mulle ei meeldi relvad, nii et äkki saaksime seda keeva veepoti kohal hoida. Aga mis siis saab, kui me ta kogemata ära aurutame? See oleks nõme. Ah, persse. Pigem lasen Haileyl lihtsalt korralikult valetama õppida. (lk 33)
Kui paneks hunniku kameeleone hunniku kameeleonide otsas kausitäie Skittlesi kommide otsa, siis mis juhtuks? Kas see on teadus? Sest kui on, siis ma saan lõpuks aru, miks inimesed teadust tahavad teha. (lk 40)
Peaksin avama Kadunud Kraami Muuseumi. See oleks täis tühje klaasvitriine asjadega, mida seal pole. Lisaks oleks seal suur saal hulkuvate sokkide ja võtmetega. Ja minu praktilise meelega. Ja Victori veiderdava poolega. Ja tema kannatlikkusega. See koht oleks asju pungil täis. Peaksime arvatavasti juurdeehitise rajama. (lk 40)
Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud. Nõelad leiavad sind. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist". (lk 40)
Inimesed imestavad, kuidas me Victoriga oleme suutnud nii kaua abielus olla, kuigi tema on vabariiklaste toetaja ja mina olen üliliberaal. Arvan, et kõik taandub suhtlusele ja kompromissidele. Nagu eelmisel nädalal, kui Victor ütles: "Kui sa oma PETA-liikmelisust uuendad, siis ajan orava alla." Aga ta ainult bluffis. Kui ta just kellegi teise autoga ei sõitnud. (lk 40-41)
Ma olen lateksile allergiline ja see tekitab mulle löövet, nii et suurem osa kondoome on minu jaoks välistatud, sest keegi meist ei taha tupelöövet. Alternatiiviks on need, mida tehakse lambanahast, aga need alati hirmutavad mind, sest kas see tähendab, et Victor ja mina seksime lambaga? Isegi surnud lambaga. Nii et see on ühtaegu nii seksuaalvahekord loomaga kui ka nekrofilia. Ja grupiseks vist ka. Ma tegelikult isegi mainisin seda Victorile ja ta broneeris otsekohe endale vasektoomia aja, mis on kena, kuna see on nii armas, et ta minust hoolib. Ta väitis, et põhjuseks oli vähem minust hoolimine ja rohkem see, et "ma lasen enne oma munad maha lõigata, kui kuulan sinu juttu grupiseksist surnud lambaga". Aga nüüd on mul kõik need allesjäänud kondoomid. Samas, neist saab korralikke veepalle, ja vean kihla, et need sobiksid ka nätsumulli puhumise meistrivõistlustele. Sellised tõeliselt vintsked lambanätsud. See võib sohk olla. Ma pole nätsumulli puhumise võistluste reeglitega tutvunud. (lk 41)
Mu vanaema tavatses öelda: "Nendes aluspükstes ei tahaks sa küll bussi alla jääda." Ma siiski ei usu, et sellist aluspesu on üldse leiutatud, milles ma tahaks bussi alla jääda. Lisaks, kui sa bussi alla jääd, siis aluspüksid on vist viimane asi, millele mõelda, eriti kuna sa lasid end just äsja täis. Tegelikult on nii, et kui sa ära sured, siis soolestik lõdveneb ja sa lasedki end täis, nii et isegi kui kandsid puhtaid aluspükse, pole need selleks ajaks enam puhtad, kui su vanaema kohale jõuab. (lk 41)
Victor võis keelduda minu õnnitlemisest selle eest, et ma polnud sellel nädalal kaevu kukkunud, kuid surnud pesukaru huvitas alati, kuidas mul läheb, ja seda saavad öelda tõeliselt vähesed inimesed.

"Seda tahavad öelda tõeliselt vähesed inimesed," parandas mind Victor.

"See on lihtsalt tore, kui kellelgi jagub sinu jaoks tingimusteta tuge ja kiitust," selgitasin talle. "Mõned võivad oma patsudega nii ihneks minna, aga Rory ei jäta mind kunagi kuivale." Tegelikult oli Rory füüsiliselt võimetu mind kuivale jätma ja hetkeks kaalusin, kas lasta Victorist ühel päeval sama rõõmsas ja õnnitlevas poosis topis teha, aga siis taipasin, et keegi ei tunneks teda ära ja tal oleks tõenäoliselt sarkastiline nägu, nagu teeks ta mulle patsu ainult siis, kui ma libastun olematute asjade peal või elekter lülitati välja, kuna ma unustasin jälle selle eest maksta. (lk 45)

Victor peab topiste valmistamist raha raiskamiseks, väites et "surnud pesukarul on üsna vähe kasutusvõimalusi". Kuid ma olen ta väite ikka ja jälle ümber lükanud. Victor märkis, et tegelikult ütles ta seda, et "surnud pesukarul peaks olema üsna vähe kasutusvõimalusi" ja ausalt öeldes kõlab see rohkem temalikult, kuid mina jään endiselt eriarvamusele. (lk 45)
Ja Victor küsis: "Su käed ei tööta praegu?" Ja ma vastasin: "Jah. Ilmselt magasin valesti ja vereringe jäi seisma ja mõlemad käed on surnud. "Issa rist," ütles ta. "Sa oled nii laisk, et isegi su jäsemed ei viitsi üles tõusta, kui ma sinuga räägin."

"Täiesti vastupidi," selgitasin ma, püüdes ennast selili pöörata. "Ma osaliselt töötan nii kõvasti, et ma olen üleval isegi siis, kui mu keha on teadvusetu ja mina ütlen, et "käige perse, käed. Ma töötan isegi ilma teieta". VAATA KUI PÜHENDUNUD MA OLEN."

Mu vasakus käes hakkas tundlikkus kergelt taastuma ja ma vinnasin seda üles, et proovida Hunterit oma nina juurest minema lükata, aga lõin endale hoopis käega näkku.

Victor piidles mind murelikult. "Sa just lõid ennast."

"Võib-olla püüavad mu käed ülestõusu korraldada. Pane lihtsalt telefon mu näo kõrvale ja jäta mind üksi. Mul on siin tähtis töö pooleli."

Ta raputas pettunult pead, aga tegi seda ometi ja ma hakkasin dikteerima. Aga transkriptsioonirakendus korrigeeris automaatselt mu jutu vähem naeruväärseks, kuna isegi mu telefon oli sellel hetkel mu vastu. Siis nägi Hunter, et sõnad liiguvad telefonis, ja hüppas sellele aina peale, asetades kursori vale koha peale. Lasin pea löödult vaibale, kuna valu ja surin voolasid läbi mu käte, ja ma mõtlesin, kui sageli Hemingwayl sellist jama võis ette tulla. (lk 50)

Victor väidab, et normaalsetel perekondadel selliseid asju ei juhtu, aga ma olen päris kindel, et selles juhtumis võib süüdistada asjaolu, et mul on mitu tegelikku unehäiret. See pole ka eriti üllatav, arvestades et ma kogun neuroloogilisi häireid, nagu teised inimesed koomikseid. Olen põhimõtteliselt häirete omamises juba nii andekas, et võin sõna otseses mõttes une pealt ühe juurde saada. Victor ei millega kiidelda - arvatavasti, kuna temal pole ühtegi häiret ja ta on lihtsalt armukade.

Isver. See pole mingi võistlus, Victor.

(Aga kui see oleks võistlus, siis mina võidaks. Mäe kõrguselt.) (lk 50)

Victor on aastaid peale käinud, et ma uneuuringule läheks, aga tundsin, et see on aja ja raha raiskamine. Tean niigi, et mul on probleem, nii et ma ei vajanud tõestust, et olen isegi teadvusetus olekus omadega segi. (lk 50-51)
Pealegi - ma pole ainuke, kes unehäirete all kannatab, sest Victor on lapsest peale unes rääkinud. Kui ta oli kaheksa-aastane, reisis ta koos isaga, tõusis pimendatud hotellitoas kell kaks öösel istukile, avas silmad, tõstis käe üles, osutas pimeda koridori poole ja ütles: "Kes see onu on, kes seal nurgas seisab?" Siis heitis ta uuesti pikali ja jäi kohe magama, mil ta isa end vaikselt täis sittus. Ülekantud tähenduses.

Arvatavasti.

Paar nädalat tagasi ärkas Victor oma karjumise peale: "PROUA. TEIL ON VALE NUMBER. MEIE KASS POLE ISEGI MITTE HAIGLAS. TA EI TAHA PIDŽAAMASID." Vaene Victor. Persevestid jälitavad teda isegi unes. (lk 51)

See võib pärilik ka olla, sest mu isal on samuti suuri uneprobleeme. Ma ei märganudki seda päriselt lapsena, sest sa eeldad alati, et su pere on normaalne, kuni taipad, et teiste isad ei katkesta inimesi keset vestlust, et teatada, et nad teevad nüüd väikse uinaku ja ei viska end siis keset elutoa põrandat 20 minutiks pikali, et nii kõvasti norsata, nagu oleks ta suur kuri hunt. Kus või kellega me ka koos ei viibinud, võis mu isa lihtsalt peatuda, pikali heita ja viivitamatult uinuda, kuni ta oma norsatuse ja lämbumistunde peale üles ärkas. Ükskord viis Victor mu isa tormi ajal süvamere kalapüügiretkele ning paat õõtsus nagu hullumeelne ja paadi põhjas olid vesi ja veri ja kõik olid merehaiged, kui issi ütles: "Noh, kui keegi teine uinakut ei tee, siis mina teen," ja viskas end kalavere sisse pikali ja magas sügavalt, aga mitte hääletult, 40 minutit. Victori ja kõigi teiste paadis viibijate jaoks tundus see mõistusevastane, aga mulle tundus see normaalne ja mõtlesin, et Victor reageeris üle ja oleks pidanud lihtsalt end õnnelikuks pidama, et isa nii rahulikuks jäi. (lk 51)
Olen vist viimane inimene maa peal, kes pole veel lehtkapsast ega kinoad söönud. Rahvas muudkui kisab, kuidas need on järgmine suur asi, aga ma olen endiselt hirmunud, mõeldes sellele, kui Victor mulle eelmist suurt asja valmistas ja ma ütlesin: "See riis on pahaks läinud ja ma ei uskunudki, et riis võiks pahaks minna." Siis selgitas Victor, et see on risoto ja ma küsisin: "See kraam, millest Gordon Ramsey alati karjub? See on väga pettumust valmistav. Tundub, nagu risoto ei teaks, kas ta on kartulipuder või riis ja otsustas, et on siis mõlemad. Aga kehvasti."

Victor vaidles, et see on rohkem nagu tangupuder, aga tangupudru saab juustu ja või sisse uputada ja see on põhimõtteliselt sohk. Ma sööks inimese jalga ka, kui see oleks piisava juustu ja või sisse uputatud. Siis aga paljastas Victor mu vale, öeldes: "Sa ei sööks inimese jalga. Sa ei suuda isegi seda pagana risotot lõpuni süüa." Ma pole kindel, kas see oli väljakutse, aga vahet pole, kuna tal oli õigus. Ma olen liiga laktoositalumatu. Õhtusöögil vitsutaksid kõik oma juustu ja võiga jalga, aga mina peaksin enda oma sööma kupatatult ja paljalt. See on minu rist ja viletsus. Ja väga tõeline. (lk 59)

Victor luges selle just läbi ja ütles, et see kõlab, nagu sööks ma enda jalga, mis on täiesti naeruväärne. Ma pole isegi kindel, miks ma pean seda selgitama, aga lihtsalt et kõik oleks selge - ma ei sööks omaenda jalga. See oleks barbaarne. Victor ütleb, et kellegi teise jala söömine pole just koššer, aga ilmselt ei teeks ma seda, kui jalg poleks eetilisel teel hukatud. Nagu mõned indiaanlaste suguharud söövad oma surnuid austuse märgiks. Sellest ei saaks ilma solvamata keelduda. "Oi, su juustune jalg näeb nii isuäratav välja, aga ma sõin just tund aega tagasi kellegi vanaema ära ja ma olen lõhkemas."

Keegi ei usuks seda. (lk 59, joonealune märkus)