Heinaline

Luule

Hommikul
päikesetõusuga
suri lepatriinu.

Teda veeti kõrguses hoides
klaasises tilgas.

Teeveerel seisid, mütsid maas,
paljasjalgsed heinalised.
Välkusid vikatid.

• Marcelijus Martinaitis, "Itk lepatriinule. Suvine unenägu", tlk Rein Raud, rmt: "Kadunud käed", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 15

Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend pajju sidus paadi.
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik
...
Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

• Aivo Lõhmus "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)