Heinakuhi

Proosa

"Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi oopereid või katkendeid nendest. Operetti oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "Traviatas" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud sopranile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tahes. Rimski-Korsakovi "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama heinaaega ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime ulakust täis ja tüki lõpul viskasin selle etteütleja kasti. Pahandust kui palju!
Jenny Siimon, rmt: Heino Pedusaar, "Jenny Siimon", 1983, lk 13

Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud. Nõelad leiavad sind. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist".
- Jenny Lawson, "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40

Veel on mul Liz Franzi koolipäevilt teada üks lugu, mille ta mulle kord jutustas, ilma et ma jälle oleksin aru saanud, milleks. Nad tulnud ikka ühe poisiga koos koolist koju, seda maad oli ma ei tea kui palju, vist mitu kilomeetrit. Tee läks mööda heinamaid ja luhaservi, sügisel seisid seal suured heinakuhjad, loomade talvine toit (Liivimaal pandi vanasti hein tihti suurtesse kuhjadesse, mis ehitati nii, et nende koonuse kujuline tipp toimis ühtlasi heintest katusena, vesi voolas kuhja pinda mööda alla; talvel, kui maa ja veed külmusid ning lumi maha tuli, veeti kuhjad regedega ära). Liz Franz öelnud ükskord sellele poisile: pane see heinakuhi põlema. Teda oli ainult huvitanud, kas teine teeb, mis tema ütleb, kas palja ütlemisega saab inimese käima panna. Poiss oligi pannud heinakuhja põlema. Sellest tuli muidugi suur pahandus, küllap oli tegemist kolhoosi ühisvaraga, mille hävitamise eest olid ette nähtud karmid karistused (aga õnneks, nagu öeldud, oli Stalin juba surnud), korraldati uurimine, poiss tunnistas üles ja nuttis:

"Aga Liisu käskis teha!”

See loomulikult ei lugenud midagi.

"Kas sa siis teed kõike, mis Liisu käsib?" küsisid, ma kujutan ette, õpetajad.

Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 90

Kuid midagi oli siiski päriselt elus. Selleks oli korilusega seonduv mõtteviis, heinategu (kuhja tegemine oli midagi kunstiteose sarnast, korraliku heinakuhja koht peaks olema Louvre’i muuseumis!), lisaks igivanad uskumused, mis peegeldasid ehedat loodususku. (lk 26)
Kuhjategemisest. Kuhjategu jäi sageli hilise öö peale, suure heinakuhja tegemine võttis aega. Kiirustada ei tohtinud, ilus kuhi on meistriteos, pastoraalse talurahvaloomingu üks kaunimaid vorme. Mulle meeldis vanasti hirmsasti kuhja otsas olla, heina kinni tallata, heinasaadu vähehaaval teravamaks teha, koos kuhjaga aegamisi taevasse kerkida. Aastatega omandasin kuhjaloomes teatud meisterlikkuse. Ja siis, hilisööl seal tipus olles ja kuhjavardast kinni hoides (nagu vallutuslipp mäetipul!), valdas mind tähistaeva all tohutu õnn, ebamaise avaruse tunne. Ma olin kuhjahull, parimatel hetkedel koguni kuhjanõid, kes tegi valmis uue maailma ja lahkus oma kummalise sõidukiga Marsile. (lk 33)
- Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022

Luule

[Sokrates:]
Kelle arm pole muud kui kurbus ja lein,
sellel kuivetub ihu ja koltub kui hein.

Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks,
kus lembuseleegis hein põleb tuhaks.

See leekarm ei säästa ka sind, Farhad,
kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad.

Ališer Navoii, "Farhad ja Širin", tlk Andres Ehin ja Ly Seppel, rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58