Kaasan
Proosa[muuda]
- Venemaa kujunes impeeriumiks enne, kui selle territooriumi elanikud konsolideerusid rahvusteks. Selle psühholoogiliseks tagajärjeks on olukord, et venelased ei ole endalt küsinud, mis on Venemaa ja mis ei ole Venemaa. Kas islamiusuline, vanade ülikoolide ja arhiivide poolest kuulus Tatarimaa pealinn Kaasan on Venemaa? Vene psühholoogias puudub Venemaa piiride mõiste, ja vene luule kirjutabki "piirideta Venemaast" (bezkrainaja Russ).
- Saanid sõitsid mööda kesktänavat. Karavan koondus üheks kokku: saanid liikusid tihedalt üksteise järel. Kivimajad - helesinised, roosad, valged - olid nagu tohutu suured nikerdatud laekad. Katustel olid kas tornikesed, üks väiksem kui teine, või siis värvilised plekist tuulelipud või särasid lumelaikude vahel kirju soomusena katusekivid. Kavalad mustripõimikud roomasid mööda fassaade, kõditasid poolpaljaste meeste ja näitsikute kandasid (Alla, häbiasi!), näitsikud hoidsid oma lihaselistel õlgadel raskeid karniise. Siuglesid malmpitsist tarad.
- Kaasan. (lk 117)
- Püha Varvara kiriku punavalge torn oli pidulik, kellatorni aknaava oli orvuna tühi, sissepääsu kohal kollase värviga maalitud kiri: "Olgu tervitatud Esimese Trammipargi töötajad!" Endine kindralkuberneri maja oli kaunis nagu tort, selles asus nüüd tuberkuloosihaigla. Laste naerust helises liuväli Tšornõi järvel. Õrnalt helendasid Kaasani ülikooli sambad, igaüks neist sajanditevanuse tamme jämedune.
- Kremli teravatipulised tornid olid nagu suhkrupead. Spasskaja torni ümmargusest kellaavast vaatas Zuleihhale numbrilaua asemel vastu range nägu: kotkatiibade sarnaste kulmude all olid targad pilukil silmad, suu kohal lai vuntsilaine. Kes see oli? Kristlikule Jumalale ta ei sarnanenud (Zuleihha oli ükskord näinud teda pildil, mulla-hazret oli näidanud). (lk 118-119)
- Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, 2017
