Kaili Viilma

Artiklid

• Päris kasutuspiiranguteta ja keskkonnavastutusest vabu maid ju ei olegi, alati peab oma tegevuse kavandamisel mõnda seadust, määrust või eeskirja silmas pidama. Ka tavalises majandusmetsas ei saa alati puid raiuda, mistahes kohta ei saa vabalt maja ehitada, niisama lihtsalt ei saa vett võtta, väljaspool teid sõita, lärmi teha, pinnast reostada jne.
• Mõnele kaitsealale küsitakse igal aastal sadu ehituslube ja nii kümneid aastaid järjest. Lisaks elamutele soovitakse ehitada abihooneid (saunad, kuurid, garaažid), varjualuseid, kämpinguid, puhkekohti, tiike, juurdepääsuteid, päikeseparke, paadisildasid, kanaleid, spordiväljakuid, tarasid jne.

Kui kõik huvilised oleksid kõikjale alati ehitusõigused saanud, siis näeksid Otepää kuppelmaastikud, Vooremaa, Lahemaa ja väga paljude veekogude kaldad juba üsna linnalähedaste asumite moodi välja. Võib küsida, et mis siis sellest, inimestel oleks seal kena elada, aga...

• Looduslikud tingimused on praktiliselt igas paigas unikaalsed ja neid pole võimalik teise paigaga üks ühele võrrelda. Mõnel niidul käib [[kotkas9] söömas, teisel kasvab haruldane taimeliik, mõni koht on märjem, teine avatud vaadetega, mõni asub järsul nõlval, teine ajaloolises ja hästi säilinud külamaastikus jne.

Kaalutavaid näitajaid ja nende kombinatsioone on väga palju. Lisaks on veel kuhjuvad mõjud: näiteks kui mõne päikesepaneeli paigaldamisel suure lageala varjatud vaatega nurka ei mõjuta ala kaitse-eesmärke, siis oleks kõigi selle piirkonna maaomanike päikesepargi rajamise taotluste rahuldamine võimatu. Kogu lageala saaks nii päikesepaneelidega kaetud, vaated rikutud, liigid ja elupaik hävitatud.

Sama näite võiks tuua veekogude ääres asuvate kinnistute paadisildade ja –kanalite kohta: üks sild või kanal paatide veeskamiseks poleks probleem, aga 30 silda või kanalit ehk igale maaomanikule enda randumispaik on juba väga olulise keskkonnamõjuga.

• Üks elamu ei ole kunagi vaid üks elamu, vaid meie jaoks on see juurdepääsuteed, kommunikatsioonid, sh energia-, vee- ja kanalisatsioonivarustus, abihooned, puhkerajatised, hooldatud ehk mittelooduslik õuemaa (mida suudetakse tehnika abil juba mitmete hektarite ulatuses madalmurusena hoida) ja tarad.

Kahetsusväärselt sageli lisandub ka piirkonda sobimatu kõrghaljastus (vaateid sulgevad hekid või maapiirkonnas võõrkehana mõjuvad elupuud), sillutatud õuealad, tiigid ja välivalgustus. Loodust häirib ka elutegevusega paratamatult kaasnev müra ja transpordikoormuse kasv, samuti teehooldusvahendite kogunemine loodusesse (sool, liiv).

Veekogude ääres põhjustavad õuealad ka hajureostus, kuna madalmurused või sillutatud alad ei seo veekogu poole valguvast pinnaveest toitaineid nagu looduslik taimestik. Sellel kõigel on aga kokkuvõttes juba palju suurem mõju kui vaid sajaruuduse maja püstitamisel.

• Sama piirkonna kaitsealadel on kinnisvara hinnad sageli palju kõrgemad kui väljaspool kaitsealasid just kvaliteetse elukeskkonna ja suurema privaatsuse tõttu. Liigne arendustegevus töötab sellele kõigele vastu. Ja kuigi me ei oska rahas hästi mõõta elurikkuse ja puhta keskkonna väärtust, siis vaid sellepärast, et see on hindamatu ehk asendamatu.
  • Kaili Viilma, keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja, "Kaili Viilma: kas ja miks on vaja ehitamist kaitsealadel ohjata?", ERR, 27.05.2022