Kangelaslikkus

Proosa

• Kõigist, kes Prantsuse revolutsiooni käigus surma said, on minu arvates kaheksakümmend osa narre, üheksateist osa kelme ja umbes sajandik osa ausaid mõistlikke inimesi. See proportsioon on väga liberaalne. Narrid jätavad sageli vägagi heroilise ning sangarliku mulje.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 19

• Kaunis Madeleine teatas d'Artagnanile, et Planchet on tagasi jõudnud, tuues kaasa Mousquetoni, kes olevat kuuli väljavõtmise operatsiooni kangelaslikult välja kannatanud ja tundvat ennast nii hästi kui see tema seisukorras võimalik on.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 443

• Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.

Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut.

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 20

• Venezias otsustas Tom, et sellest tuleb kangelaslik merereis. Ta läheb Kreeka saartele julge ja enesekindla isiksusena, mitte ümmarguse nullina Bostonist. Kui Pireuse politsei võtabki ta kinni, jääb talle mälestus päevadest, kui ta seisis laeva vööris meretuultes, seilas üle tintmusta mere nagu võidukalt retkelt naasev Iason või Odysseus.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 183

• Eesti maailmakirjandus on paradoks, teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega lause. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see eesti kirjandusele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.
  • Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999