Kasvukoht

Proosa

• Aga Ahtama suurim väärtus olid vesiroosid. Neid on väga palju, küllap jõe madalus ja põhi neile väga sobivad. Muda pole kuigi paks ja paepõhjas leidub selliseid sobivaid praokesi, kus vesiroosil väga mõnus poetada aastaastalt juuri tugevamini kinni. Üksainus taim kasvab haruliseks nagu mõni suur merivähk kuskil atollileiguses, kes käib vedamas kookospähklaid. Kuigi nüüd olen näinud suuremaid õisi paljudel taimedel, vesiroos ikkagi on omaette, sest temast nagu eriti selgelt tundub, kuidas kõik, mis tal on, läheb õite pääle, kuidas ta ei säästa midagi nende kaunimuse saavutamiseks. Ta on nagu need liblikad, kes mõnepäevaseks lendlemiseks päikeses valmistuvad mitu aastat. Ja siis kontrast kasvukoha tavalise sodisuse, veegi saastunuse ja vesiroosi heleduse vahel, mis kogu maailma on pannud moraalitsema üht- või teistpidi. Õigustada saab ju vastandeid. Ütelda, et inimene olgu puhas nagu vesiroos, kuigi kasvab maailma kõntsas, aga vastupidigi, et inimene peab otsima kõntsa, endale ning endast soetama muda, et ta kord õitseks vesiroosiks sellest välja. Minu meelest mõlemad lobisevad ilmaaegu, sest vesiroosid varsti on kõnts - kui inimene end ei kõntsasta ammu enne õitsemahakkamist.
  • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 46

• Vahetevahel jagas Sammalhabe seletusi selle kohta, missugustes paikades on ühel või teisel taimel kombeks kasvada.

"Köömneid ei maksa kunagi märja maa pealt otsida," õpetas ta. "Köömned armastavad kuiva võsa või teeservasid. Aga kui peaksime oja kaldale sattuma, siis hoidke ubalehe ja palderjani peale silmad lahti." (lk 97)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984