Leiutaja

Proosa

• Peremees oli George'i rentinud tööle kotivabrikusse, kus noormees oma osavuse ja leidlikkuse tõttu sai peagi kuulsaks kui parim tööline kogu tehases. Ta leiutas kanepipuhastamismasina, mis tema haridust ja elutingimusi arvesse võttes ilmutas küllaltki suurt taipu mehaanikas.

Kui nägus ja meeldivate kommetega inimene oli ta vabrikus üldiseks lemmikuks. Sellest hoolimata polnud George seaduse silmis inimene, vaid ese, ja kõik tema väljapaistvad anded allusid ta jõhkra, kitsarinnalise, türanliku peremehe meelevallale. See isand, saanud kuulda George'i kuulsast leiutisest, ratsutas vabrikusse, et näha, millega see taibukas inventariüksus on hakkama saanud. Vabrikant võttis ta vastu suure vaimustusega ja õnnitles teda, et tal on nii väärtuslik ori.

Omanikule näidati kogu vabrikut ja George tutvustas teda masinatega. George, olles ülevas meeleolus, rääkis nii ladusalt, seisis nii sirgelt ja nägi välja nii meeldiv ning mehelik, et tema isandal tekkis ebamugav alaväärsustunne. Milleks oli orjal vaja mööda maad ringi kolada, masinaid leiutada ja härrasmeeste keskel pead püsti hoida? Sellele teeb ta kohe lõpu. Ta võtab George'i enda juurde tagasi ja paneb teda maad kõplama ning kaevama, et vaadata, "kas ta siis veel nina püsti ajab". Niisiis nõudis ta korraga George'i palka ja tegi teatavaks oma kavatsuse teda koju viia, rabades sellega nn vabrikanti kui ka kõiki töölisi. (lk 15-16)

• "Aga mõtelge ometi, millise masina ta leiutas!" poetas üks töömees õnnetuseks vahele.

"Oh jaa! Masina, mis säästab tööjõudu, eks ole? Usun küll, et ta selle leiutas! Ainult neeger võiski selle leiutada! Nad on ise kõik vaid tööd säästvad masinad — viimane kui üks. Ei, nüüd kõmbib ta koju!" (lk 16)

• Harriet Beecher-Stowe, "Onu Tomi onnike", tlk Minni Nurme, 2. trükk, 1975

• [Politseiuurija Parker Peter Wimseyle:] "Kuule, see telefonikõne, mida sa palusid välja uurida."

"Jah?"

"See võeti kell üheksa kolmteist Charing Crossi metroojaama telefoniputkast."

"Kurat võtaks — ega operaator toda selli nägema ei juhtunud?"

"Seal pole operaatorit. See on telefoniautomaat."

"Oh, et nende leiutaja õlis praeks." (lk 70—71)

• Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

• Inspiratsioonid kihutavad pidevalt universumis ringi. Nende sihtmärgiks, kui see neile korda läheks, on õige mõistus õiges kohas õigel ajal. Nad tabavad õiget neuronit, tekib ahelreaktsioon ja veidi hiljem pilgutab keegi teleprožektorite ees silmi ja mõtleb, kuidas pagana päralt tuli talle üldse mõte teha viilutatud leiba.

Leonard da Quirm oli inspiratsioonidega kursis. Üks tema esimesi leiutisi oli maandatud rauast öömüts, mida ta kandis lootuses, et need neetud asjandused lõpetaksid tema vaevatud kujutlusvõimele oma hõõguvvalgete jälgede jätmise. Üldjuhul see ei õnnestunud. Talle polnud võõras häbi, mida tunneb inimene, kes hommikul ärgates leiab oma voodilinadelt ebatavaliste piiramismasinate ja uudsete õunakoorimisriistade öised joonised. (lk 168-169)

• Terry Pratchett, "Relvis mehed", tlk Kaaren Kaer, 2003

• Osa härra Cheese'i elatisest tuli rottidest kubisevate vanade kuuride ja keldrite väljaüürimisest, mis asusid kõrtsi taga. Harilikult elutsesid seal väga ajutiselt sedasorti entusiastlikud töösturid, kes uskusid, et asi, mida tänasel maailmal kõige enam vaja on, on täispuhutav noolemärklaud. (lk 19)
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007