Lemmikloom

Sophie Gengembre Anderson, "Her Favorite Pets"

Lemmikloom on koduloom, keda peetakse eeskätt kaaslasena või esteetilise rahulolu saamise eesmärgil, mitte aga majanduslikel põhjustel.

Proosa

• Keskmiselt vanades Hollywoodi filmides kohtab ikka ütlust plant-pet-baby, mis markeerib noore täiskasvanu vastutustunde kasvamise ja kasvatamise arengufaase. Ehk et kõigepealt tuleb õppida elus hoidma taime, seejärel lemmiklooma ja alles siis saab lapse peale mõtlema hakata. Sotsioloogid väidavad, et meist ikka sammukese ees olevas läänemaailmas on see mudel pisut muutunud ja väga levinuks on saanud skeem plant-plant-plant, ehk taim, siis teine taim ja siis veel taimi.
  • Maarja Merivoo-Parro, "Rohelised lapsed" ERR, 16.12.2019 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)

• Meie peres on niimoodi, et kui me lähme külla tuttavatele, kellel on kass või koer, siis emme ja issi silitavad neid küll hea meelega ja ütlevad, et oh, milline tore kass või koer teil on. Aga kui mina küsin, et kas mina ka endale sellise toreda kassi või koera saaksin, siis nad vastavad, et loomulikult mitte. Kas see pole kohutavalt ebaõiglane! (lk 20)
• Niikaua, kui ma olen veel laps, pean ma leppima vist ainult selle ämblikuga, kes elab minu toa akna vahel. Selle ämbliku nimi on Saladus.

Ma arvan, et emmel ei oleks selle üle väga hea meel, kui ta teaks, et mul on ämblik akna vahel. Mis sest, et ta ei haugu ega ilasta ega kraabi mööblit ja teda ei pea välja pissile viima. Kindlasti meeldiks emmele ikkagi rohkem kass või koer. (lk 23)

• Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013

• Koeratüüpide paljususega alustasid juba roomlased. Meieni jõudsid erinevat tüüpi koerad pigem keskajal. Siis olid juba sülekoerad ja suured jahikoerad, kelle puhul võiks mõelda, et nad olid lemmikloomad. Kes oli lemmikloom, kes tööloom, eks see on jälle arutamise küsimus.

Keskajast on kindlasti ka muid eksootilisi loomi, keda on lemmikloomadena peetud. Need võisid olla mõned linnukesed või muud eksootilised loomad, kellest meil zooarheoloogias küll jälge ei ole, aga kirjalikud allikad neid mainivad.

• Hobustega oli samamoodi. Neid kasutati tööks ja sõjas veel 20. sajandil. Loomulikult raudtee ja autode tulles nende töö vähenes. Nüüdseks on hobuse roll aga väga tugevalt muutunud: ta on saanud pigem spordi-, meelelahutus- ja lemmikloomaks.
• Arvan, et tuleviku arheoloogid kindlasti räägivad nii-öelda suurest aretuse lainest alates 20. ja 21. sajandist ja kindlasti näevad nad suuremahulist tootmist. Aga loodetavasti ka muudatusi loomapidamises, loomade heaolus ja nende elukeskkonnas.

Veel näevad nad väga erinevaid tüüpe ühe liigi sees: miniponidest raskeveohobusteni ja chihuahuadest bernhardiinideni. Ehk siis seda tohutut variatiivsust praeguses aretuses – nii lemmikloomades kui põllumajandusloomades.

• Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022