Mirt Kruusmaa
Mirt Kruusmaa (sündinud 25. augustil 1992) on Eesti ajakirjanik, tõlkija, kirjanik ja kirjanduskriitik.
Artiklid
[muuda]- Kui kujutlusvõime on rangelt determineeritud Exceli tabeliga, jääb küsida, kas tegu on üldse enam mingisuguse võimega – kas meie tõlgendamisaparaat ei tööta mitte autopiloodi peal? Ja siit edasi: kuna kujutlusvõime on mõne poliitikafilosoofi meelest vabaduse eeldus, siis kui vabad oleme oma ühiskonna mõtestajate ja loojatena?
- Mirt Kruusmaa, "Mõelgem loomingulisemalt lastetu ja töökohustuseta tulevikule", Sirp, 21.04.2023
- Mulle kui loomingulisele kirjutajale, kellel on olnud vähk, on see intrigeeriv tees: mis piirab vähi loojutustamise võimalusi? Kas sama kehtib kõigi haiguste kohta või on vähk selles osas kuidagi eriline? Mõeldes inimkogemusele üldiselt: millised on suurte loojutustamise võimalustega sündmused ja millised mitte? Kes on otsustaja? Mul pole lootustki selle kirjatükiga kõiki tärganud küsimusi lahata, jäägu siis kõlama vähemalt üks: kas munandivähist on võimalik teha kunsti?
- Alustame tõsiasjaga, et tegemist pole pelgalt vähifilmiga, vaid munandivähifilmiga. See on oluline, sest elundite hierarhias asuvad munandid ja teised suguorganid koos seedeelundkonnaga kõige madalamal pulgal.
- Kui Chuck teeb oma raadiosaate eetris nalja, et tema arst ütles, kui saada vähk, siis ikka munadesse, seisneb nali tõsiasjas, et võrreldes teiste vähivormidega on munandivähk eriliselt alandav.
- Näib, et huumor on aktsepteeritud viis, kuidas inimesed, kel on "madalamaid" kehaosi puudutav vähk, saavad oma lugu rääkida. Tuleb mainida, et filmides enim esinevad vähivormid on leukeemia või lümfoom (mõlemad verevähivormid) ning eranditult on tegemist draamafilmidega.
- Teisalt võib filmitegijate liialdusi võtta kui vastupanu domineerivale arvamusele, mille järgi munandivähk on häbiväärne ja sellest ei tohiks avalikult rääkida. Kas ühiskondliku huumori, olgu see siis iroonia või satiir, tähtsus ei seisne mitte selles, et paljastada avalikkuse ja võimu eelarvamusi ja vastuolusid? Kas naerma ei aja mitte närvikõditus, mis tekib siis, kui me võime korraga kuulda, öelda ja mõelda asju, mida me tavaliselt ei söanda? Seega, ehkki vastavalt ühiskondlikele normidele on komöödia siin justkui loojutustajale peale määritud žanr, on huumor ühtlasi viis, kuidas neid piiranguid kaugemale tõugata, olles nõnda nõrgemate hääle võimestamise vahend.
- Ka roppus võib olla kunst, ehkki selleks on vaja eriti rafineeritud maitset.
- Alatasa seoseid otsivate inimestena kipume mõningaid haigusi ja isikuomadusi käsikäes nägema. Levinuim müüt haiguse ja isiksuse korrelatsioonist on ettekujutus, et bipolaarne häire õilistab isikut geniaalse kunstiandega (umbes nagu tuberkuloos või süüfilis 18. ja 19. sajandil). Vähk vastupidi rõhutab isiku ebameeldivaid jooni: vähihaige on kollektiivses teadvuses frigiidne tüüp, kelle allasurutud ihad löövad välja kontrollimatu kehasisese kasvuna. Vähki haigestunud inimene on ühtlasi rangelt deseksualiseeritud. Vähihaige tüdruk ei tunne ennast enam tõelise naisena, kuna tal langevad juuksed välja, ja poiss ei tunne ennast tõelise mehena, kuna ta on viljatu.
- Ajal, mil meie eluilm (elavus, Lebenswelt) järjest kahaneb ning meie perspektiiv elule on rõhuvalt bioloogiline ja meditsiiniline, on meie sümboolne mõtlemine haigusest ja kehast üsna lihtsakoeline, kui mitte primitiivne. Mida öelda selle kohta, et me mõistame oma keha valdavalt kui tervise maksimeerimise masinat? Kehalisus, haigus ja surm aga ei ole pelgalt teaduslikud nähtused, vaid ka vaimsed ja emotsionaalsed, moodustades kultuuriajaloos keerulise märkide süsteemi. Haigus ei tähenda üksnes seda, et minu kehamasin on rikkis ja tuleb viia parandusse.
- Isegi hullem kui vaadata oma keha ainult läbi materialismiprillide, on uskuda, et meie arusaamad haigustest on hinnangute vabad. Vähk ei ole nüüdisaja katk – see on bioloogilise elu kõrvalnäht, olles sama vana kui elu ise, ning ühtlasi pole see kunagi olnud nii surmav nagu katk – vähk pole isegi kõige surmavam ja levinum haigus tänapäeval.
- Kardiovaskulaarsed haigused ja diabeet aga ei kõneta pidurdamatu, eksistentsiaalset hukku tõotava kasvuhimu rüppes küpsenud kujutlusvõimet sama võimsalt nagu seda teeb vähk. Selles mõttes on vähk – haigus, mille tunnuseks on kontrollimatu kasv – tõesti eriliselt modernne. Täpsemalt: meie ärevus vähi suhtes peegeldab meie ärevust kapitalistliku ühiskonna vastu üldiselt. Too passiivne vähipõdeja võiks sama hästi olla end kaasaaja probleemide ees abituna tundev üksikisik – tahtejõuetu ja endast suuremate jõudude meelevallas. Seega, nihilismi, mida me tajume oma kaasaja vastu, oleme pööranud ebaõiglaselt ja oma probleemide eest pakku pugedes vähi vastu, millel on tihti positiivne, tähendust andev mõju inimese elule.
- Mirt Kruusmaa, "Kuidas teha munandivähist kunsti?", Müürileht, 19. november 2019 (filmist "Ühemeheshow")