Otepää
Ilme
Proosa
[muuda]- Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)
- Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.
- Ühes "Kuldöölase" koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. "Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest," meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve "sina" vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…
- Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer" Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)
Luule
[muuda]Mis lapsena, paistis suur,
on jäänudki suureks
ja saanud aegade voos
veel suurema juureks
kui kõrge kirikutorn,
mis alla kaeb maale,
täis ilu ja saladust
ning tõe ideaale.
- Mats Traat, "Otepää kirikumäel" (1989) kogus "Vastuseta" (1991), lk 43