Rüütel

Edmund Blair Leighton, "Rüütlikslöömine" (1901)

John Bauer, "Rüütel ratsutas edasi", illustratsioon Jeanna Oterdahli muinasjutukogule "Bland tomtar och troll" (1915)

Proosa

• Rüü ei tee mungaks, ega tee kullatud kannuste kandmine rüütliks.
• Habit maketh no monke, ne wearing of guilt spurs maketh no knight.
  • Geoffrey Chaucer, "Testament of Love", II raamat.

• Kes on laitmatu, on alati kartmatu, ent kes on kartmatu, ei ole alati sugugi laitmatu. Niisiis oleks täiesti piisanud sellest, kui öelda "laitmatu rüütel", sest kui ta kardaks, ei oleks ta ju rüütel. Väljend tahtis aga selgesti väljendada kõige esimest etteheidet, mida ühele rüütlile võib teha, etteheidet, et ta kardab, ja võttis siis kõik ülejäänu kokku ühte sõnasse.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. LR 2005, nr 13-14, lk 5

• Mina ja elu: konflikt lahendati rüütellike tavade kohaselt. Vastased lahkusid ära leppimata.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31/1999, lk 63

• [Don Ramón:] Aga pea meeles, et seikluste tee on loobumise tee. On ainult kaht liiki inimesi — kaupmehed ja vaimulikud, rahu ja seikluste otsijad. Rüütlid on püüdnud neid kaht teed ühendada, aga see pole kunagi õnnestunud. Tuleb aeg, kus nad peavad valima — ja siis ei ole neid enam. On ainult nimed nagu tühi mõõgatupp."
  • Karl Ristikivi, "Surma ratsanikud". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1963, lk 15

Draama

HAMLET: Mind vabanda: ma tegin ülekohut;
kuid anna andeks, sest sa oled rüütel.

• William Shakespeare, "Hamlet", V vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, "Kogutud teosed" (2014), lk 1210

Luule

Vaene rüütel maa peal roitis,
kõigist rüütleist vaguraim.
Hämar leek tal põues loitis,
julge, sirge oli vaim.
/---/
Nägi rüütel minnes Šveitsi
nägemuse risti all:
Jeesu ema, puhas neitsi,
üllas Maarja ilmus tal:

Rüütel, hardund pühapaistest,
muust maailmast hoidis end,
ainsagagi maistest naistest
kunagi ei kõnelend.
/---/
Siis kui rüütlid hardal meelel,
mõttes oma ideaal,
oma daami nimi keelel,
läksid sõtta Pühal maal,

"Lumen coeli, Sancta Rosa,"
hüüd tal teistest üle käis.
Musulmanid said talt koosa,
põgenesid, hirmu täis.
/---/
Aga tunnil, kui ta suri,
siis, kui kehast lahkus hing,
valvel oli vanakuri,
valmis seatud põrguling

püüdma meest, kes pööras pale
ainult Jeesu emale
ega mõelnud jumalale,
au ei näidand temale.

Maarja ise astus aga
välja tema kaitseks siis,
oma paladiini vaga
põrmust paradiisi viis.

• Aleksandr Puškin, "* Vaene rüütel", tlk August Sang, rmt: "Luuletused. Poeemid" (1972), lk 98-100