Sugulane

Proosa

"Ah teie olete ka siin," ütles Tarantjev sel ajal Aleksejevi poole pöördudes, kui Zahhar Oblomovil pead suges. "Ma ei märganudki. Mis teil siia asja oli? No küll see teie sugulane on ikka siga! Tahtsin teile juba ammu öelda…"

"Missugune sugulane? Minul pole ühtegi sugulast," vastas jahmunud Aleksejev arglikult ja jõllitas Tarantjevile otsa.

"Aga see, kes siin teenib, mis ta nüüd oli?… Afanasjev on ta nimi. Kuidas ta siis ei ole sugulane? — On ju!"

"Mina pole Afanasjev, mina olen Aleksejev," ütles Aleksejev. "Mul ei ole niisugust sugulast."

"Miks siis ei ole! Just niisama hall kuju nagu teiegi, ja nimi on ka Vassili Nikolaitš."

"Jumala eest, ei ole see sugulane; minu nimi on Ivan Alekseitš."

"Noh, igal juhul on ta teie moodi. Ainult et siga; kui teda näete, siis öelge talle seda!"

"Ma ei tunne ju teda, ma pole teda kunagi näinud," ütles Aleksejev tubakatoosi avades.

Ivan Gontšarov, "Oblomov", I jagu, IV peatükk, tlk A. H. Tammsaare, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 42

"Miks sa küll nendega läbi käid, ma tahaksin teada," ahastas Larry. “Mis mõnu see sulle pakub? Nad on kõik kas õudsed lubjakad või peast segased."

"Pole nad segased midagi," ütles ema nördinult.

"Lollus, ema… Võta näiteks see tädi Bertha oma väljamõeldud kassikarjaga… Või vanaonu Patrick, kes käib ihualasti ringi ja räägib võhivõõrastele inimestele, kuidas ta taskunoaga vaalasid tappis… Kõik nad on peast põrunud.”

"Nad on lihtsalt omamoodi veidrikud, aga nad on kõik väga vanad ja see on nende õigus. Aga põrunud nad ei ole," selgitas ema ja lisas puhtsüdamlikult: "Vähemalt mitte nii põrunud, et neist oleks võimalik lahti saada."

"Hea küll, kui meid sugulased ründama hakkavad, siis jääb meil ainult üht teha," ütles Larry taltunult.

"Mida nimelt?" päris ema ootavalt üle prillide vaadates.

"Loomulikult ära kolida."

"Kolida? Kuhu kolida?" küsis ema hämmeldunult.

"Väiksemasse majja. Siis sa võid kõigile neile surmakutsaritele kirjutada, et meil pole ruumi."

"Ära ometi räägi rumalusi, Larry. Me ei saa ju alatasa kolida. Me juba kolisime siia, et sinu sõpradega toime tulla."

"Tore, nüüd kolime ära, et sugulastega toime tulla."

"Aga me ei saa ju ometi mööda saart edasi-tagasi joosta… inimesed hakkavad meid segasteks pidama."

"Nad peavad meid veel segasemateks, kui see vana harpüia kohale ilmub."

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 227–228

Ilves on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi...
- Fred Jüssi, "Rebasetund", Tallinn: Valgus, 1981, lk 16

Juhtubki Kohutite perre uus sugulane tekkima, siis tõrjutakse ta perest eemale või eitatakse tema olemasolu. Niipea kui ta ennast tulutu muidusööjana on näidanud (mida oligi tarvis tõestada), katkestatakse temaga igasugune läbikäimine. Ema klõpsib kõik pere juurde kuuluvad sugulased haamrikesega pere küljest lahti ja sorteerib nad üksteise järel perest välja, mis tähendab nende kasutu kesta kõrvaleheitmist. Niimoodi lämmatatakse juba eos teatud sugulusparasiitlus. Sugulastele ei jäeta võimalust saada perelt midagi, mis kuulub perele endale. Kas meil pole, Erika, kahekesigi hea olla, milleks meile teisi tüliks vaja on?
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, Tartu: Elmatar, 2005, lk 11

Luule

Sugulased peavad pulmi,
sugulased mehele lähevad,
sugulased naisi võtavad,
sugulased surevad, ristivad —
mina ei teagi…

Vaesel ei ole vaderit,
õnnetusel hõimulasi,
tagakiusatul sugulast.

Kullal sugulased on kuningad,
hõbedal hoolikad hõimud,
vaselgi vaderid valvsad,
rahal rahvas sugulane,
rublatükil ruttu sõbrad.

Juhan Liiv, "Sugulased" kogus "Sinuga ja sinuta", koostanud Aarne Vinkel, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 113

Vanasõnad

Sugulased omad, kaup võõras.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid