Valter Heuer

Valter Heuer (14. juuli 1928 Elva – 2. märts 2006 Jämejala) oli eesti maletaja, maleajakirjanik ja maleajaloolane ning sporditegelane.

Artikleid

• Üks kujutluspilt.

Rio de Janeiro, tsoonidevahelise turniiri viimane voor. Mängukohast paarikümne meetri kaugusel ootab unelmateväärne Copacabana, aga selle mehe pilk on hapu. Hapu on tema pilk ammust aega, tarkusest hapu: hammustada on tulnud igasuguseid õunu. Praegu tükib esile väsimusgrimass. Ta oli avalikult kuulutanud, et saab hakkama. Ta oli kogu võistluse jooksul olnud täpne raamatupidaja, hoolsalt jälginud seda, mis seniste kogemuste kohaselt tagas seatud ülesande eduka lahendamise. Kuid nüüd, viimsel hetkel, selgus, et arvestused osutusid ebaõigeks. Puudu jääb pool punkti. Vaja on tingimata võita, sellest hoolimata et vastas on raudne positsioonimängija, pealegi isiklikult ebamugav partner. Võita on tarvis selle kiuste, et vägisi võidu peale mängimine pole üldse loomuses. Kõrval istub konkurent, kes alles sündis, kui sina olid juba kümnetest vasktorudest läbi tõmmatud. Toogi vajab võitu. Ent tolle vastane on hoopis nõrgem. Mis peaasi, toda ei koorma minevik. Kas kunagi lõputuna tundunud tee on tõesti lõppemas?

Kes teab, mida õieti võis mõelda see mees, üks kõige unikaalsemaid maletajaajusid kõigi teadaolevate seas? Säärasel hetkel mõtteniidid kärisevad. Kui aga kell käima pannakse, nõksatab vana lahinguratsu esimesena. Edasi!

Petrosjan (tema oli see mees), endal mustad malendid, vahetas lipud. Passiivsema poole võimalused muutuvad sellega veel väiksemaks. Sealsamas hakkas ta pinget kruvima. Kus on loogika? Säärasel hetkel otsi tõde ebaloogilisest.

Rohkem kui omaenda seis kiskus ligi konkurendi mängulaud. Seesama tung tõstis püsti pikajuukselise Timmani (tema oli konkurent), mõlemad mehed põrkasid poolel teel kokku. Kus on teie silmad, mehed!

• Jugoslaavlane ei teinud seda käiku. Kas Petrosjan ise märkas? Ei tea, kuid ähvardav oht pidi olema ilmselge. Jõudis ta ohu suuruse üle mõelda? Pole kindel. Kindel on see, et mõlema partneri närvid olid kõrgahju pistetud.
• Petrosjan pääseb viigilisse lõppmängu, Timman saab ülekaalu, märgatava ülekaalu. Kui niiviisi, siis on saatus ikkagi eelistanud nooremat. Vara veel! Siin ja seal on ees ajapuudusetants: mõtlev inimene võib hüpiknukuks muutuda. Käivad käed, lendavad nupud, raksub malekell.

Mõni käik enne ajakontrolli Ivkov eksib. Kõik! Kui käigud täis, kui vastane oma laastatud leeri tuimalt silmitseb, Petrosjan lausa hüppab püsti, kaob lava taha. Tavalist rõõmu tahad teistega jagada, selline vapustus nõuab üksiolemist.

• Kolm aastat tagasi mängis fortuuna pimesikku jälle just tõsimeelse armeenlasega. Tookord võis Hübner talle lihtsalt mati anda, jättis andmata, sai lüüa. Asi juhtus tsoonidevahelise turniiri eelviimases voorus, mõlemad olid liidrite hulgas. Petrosjan tõusis vajalikule teisele kohale, Hübner lükkas endal ukse nina eest kinni. Võib palju teisigi lugusid meenutada. Ja mida ka ei püüaks välja mõelda, ükski MM-võistluste süsteem ei vabasta meid sihukestest lugudest. Võib-olla ei peagi vabastama. Male on lõpuks ju võitlus kõigega, mis sinna juurde kuulub. Pealegi kui juhus mitu korda ühe ja sama inimese kannul käib, polegi ta enam õige juhus: tol heitlikul daamil on kapriise, mitte harjumusi.
• Vanad ja noored. Uh, jälle see tobe vastuseadmine! Spordis on igaüks tõesti nii vana, nagu ta ennast näitab.
• Pealegi, viimasel üleliidulisel tšempionaadil oli medaliomanike seas kaks värsket nime: Jussupov, üldse esimest korda finaali pääsenu, Kasparov, päris teismeline. Euroopa meistrivõistlustel sai see kuueteistkümneaastane poiss absoluutselt parima tulemuse, varem on tema aastates niimoodi mänginud üksnes Fischer. Juba pakutakse talle 1984. aasta tiitlimatši.
• Miks kaugele vaadata, Jaan Ehlvest on meil juba üldrahvalikuks kõneaineks muutunud, aga tema varjust pistab pead laiale publikule seni veel tundmatu Lembit Oll, alles kolmeteistkümnene, kelle reservid rohkem kui intrigeerivad.
• Erialakirjandust ilmub lausa lademes (olen kusagil juba kirjutanud: kõik ülejäänud spordialad tervikuna jäävad alla).
• Ühesõnaga, võimalused oma ande avamiseks on viimase paarikümne aasta vältel x korda paranenud.

Ja ikkagi langeb enamik noorte MM-võistlustel suuri lootusi äratanuid keskpärasuse kilda; see kümmekond, kes on suutnud tipu lähedale jõuda, kipub takerduma eelviimasel astmel. (Mõelgem reaalsete pretendentide keskmisele eale, kõhedust tekitavale neljakümne viiele!)

Miks? Raske vastata, veel ohtlikum vastata. Mis täna paistab ainuõige, osutub homme täiesti valeks.

• Näiteks Petrosjan on väitnud, et noortel pole omapära, pole sügavust, nad olevat talle avatud raamat. Äkki kuuluvad ka elujõus malegigandid ülilevinud torisejate seisusse, kes ei mõista aja vältimatut voolu? (Kui meenutada minevikku, siis viiskümmend aastat tagasi toriseti täpselt samamoodi, aga seal tuli Flohr, tuli Botvinnik, tulid Reshevsky ja Fine, tuli Keres — areenile astus ajaloo hiilgavamaid maleplejaade.)
• Ka nüüdismalet on tabanud teadus- ja tehnikarevolutsioon, nüüd kulutab üks meister malelaua ühe ruuttolli uurimiseks rohkem energiat kui vanasti kümme meistrit malemängu kallal üldse.
• Omaaegsed kuulsused (Lasker, Alehhin, Nimzowitsch, Réti, Tartakover) olid mõttetargad, terava sule ja särava sõnaga malepublitsistid (meil Eestis oleksid nad võinud vist vabalt ümber kvalifitseeruda kutselisteks esseistideks — mitte male-, vaid üldteemadel). Nüüd küsiti inglaselt Milesilt: "Mister Miles, kas te ainult kommenteerite partiisid või armastate ka filosofeerida?" — "Olen maletaja, mitte kirjanik."
• Tõesti, ei tea, mis õige, mis vale. Lootkem, et püha arenguprotsess ise puhastab terad aganatest, et kui praeguses pretendentide tsüklis on suhe 7:1 vanurite kasuks, siis järgmisel korral muutub pilt vastupidiseks.
• Valter Heuer, "Märts, malekuu", Sirp ja Vasar, 21. märts 1980, lk 7

Allikata

• On kuulsaid inimesi, keda imetletakse, kellele alt üles vaadatakse. Vähem on neid, keda armastatakse.

• Raske probleemi puhul armastatakse öelda, et eesmärgiks on probleemi õige asetamine, mitte selle lahendamine.

• Võitlemise kunsti õpib võitluses.

• Kunsti- ja teaduslikus loomingus vabaneb looja olulisel määral oma maisest kestast, l i i g i n i m l i k sulab puhastavas tules. Ka maletaja loob sellesama, vähestele inimestele antud õnnistava võime najal, aga samaaegselt tulevad malevõistluses eriti esile maletaja sünnimärgid, näiliselt tühised, näiliselt kõrvalised müksud ja mügerikud. Et kord tehtud valik, kord langetatud otsus jääb malepartiis lõplikuks, omandab tohutu erikaalu kõik hetkeline. Seejuures ei mõõdeta maletajat tema parima hetke, vaid mingi keskmise, võib-olla isegi halvima hetke järgi.

• Hea võitleja pole see, kellel on üksikud "ideaalsed" omadused, vaid kes on talle omasel, ainuomasel viisil hästi organiseeritud, seesmiselt harmooniline.