Tema sisemuses kihises miski kuum ja äge, ja ta hakkas mõtlema kõige suurematele kunstnikele. Michelangelole, Rodinile, Van Goghile. Kannatus, töö ja kannatlikkus. Tuli maha jätta roosiaiad ja minna mägedele. Minu väikesesse ahtasse maailmaruumi kuuluvad käsud ja hoiatused, lootused ja hirmud. Aga seal kuskil, kunstiteoste suures maailmaruumis kaalutakse ära kogu ausus, kogu eneseohverdus. Kõrvaleheidetud mõttemassid, mis on kontsentreerunud läbitungivateks kunstiteosteks, tõusevad uuesti üles. Kuskil seal suures ajas mähkuvad kunstiteosed ja vaatajad samasse kirkasse muusikasse ja jutlevad omavahel lõpmatult...
