Ent ta teadis, et ei tema ega keegi teine saa midagi teha, mis võiks sundida õde paigale jääma. Seda üritada oli sama mõttetu nagu vettrusikas hoida. Õde läheb, tuleb ja läheb siis jälle. Õest saab käekiripostkaartidel, kauge häältelefonis, rida luuletuses. Urile jääb ainult kogum pruugitud hetki, nii nagu see praegunegi hetk siin köögis, ja ta tundis, kuidas see hetk käest libiseb, mälestuseks muutub, minevikku hääbub, juba praegu nostalgia- ja igatsuseplekiline. Juba läinud. (lk 95-96)
