Ayelet Tsabari

Ayelet Tsabari (sündinud 24. mail 1973) on Iisraeli ja Kanada kirjanik.

"Parim paik maailmas"

Tsitaadid väljaandest: Ayelet Tsabari, "Parim paik maailmas", tlk Lii Tõnismann, 2015.

• Armusime, nii nagu kahekümneselt ikka armutakse - ennastunustavalt, kuni isiklike piiride ähmastumiseni teineteisesse sulandudes. (lk 13)
• Mõnikord on parem mitte teada, teadmine teeb sõgedaks. (lk 15)
• Teadmisel, et täna tegutses kusagil enesetaputerrorist, oli üksnes see hea külg, et nüüd võis end turvalisemalt tunda. Äraspidine loogika, mis põhineb hirmul. Võtad, mis võtta annab. (lk 15)
• [Lior:] "Ega need kahtlused pole midagi uut. Lähevad lihtsalt aina hullemaks. Enam-vähem algusest peale küsin endalt kogu aeg samu asju. Kuidas ära tunda, kas tegu on selle õigega? Mille järgi sa ära tunned, kui teie vahel on kõik läbi? Kas keskpärane suhe on parem kui üksindus? Kas ma armastan teda küllalt palju? Kui palju on küllalt palju?"

"See ongi teie, ilmalike inimeste probleem," ütleb Natalie. "Esitate endale liiga palju küsimusi." (lk 18)

• "Võib-olla ei ole mul uskumiseks andi," ütlen Nataliele. (lk 20)
• Raske uskuda, et Jeruusalemm on Tel Avivist vaid neljakümne minuti kaugusel, sest see tundub otsekui mingi teine maailm. Efrat ei kannata seda linna silmaotsaski, ütleb, et see on liiga saginat täis, räpane ja allakäinud, tänavatel ülearu rahvast ja inimesed liiga pealetükkivad. Siin olles saab ta iga kord migreeni. (lk 22)
• [Natalie:] Täna läks nii napilt. Üks tass kohvi veel ja me oleksime surnud. Aga selle asemel, et mõelda, kui ohtlik oleks sellises paigas last saada, nagu sa ütlesid, on mul veel suurem lapsesaamisesoov. (lk 26-27)
• Öine õhk on karge ja vaikne, aga keha virgub ja suriseb: soe, elus, olen kui pahempidi pööratud. Möödub tükk aega ja mul on tunne, et muutun ja olen osa sellest maast, sellest puust, sellest ööst. See tunne on juba pisut nagu palve. (lk 29)
  • "Tikkun", lk 9-29

• Rida hooneid, silmad kinni, hallid, pruunid ja kollased, kaetud mustjate viirudega, nagu laialivalgunud tint. Taevas on valge. Päikesevalgus pleegitab kõik heledaks. Isegi puud ja roosad bugenvillead paistavad sel kellaajal väsinud. Vancouveris olid värvid palju-palju kirkamad, kõik oli puhtam, äsja vihmast pestud. (lk 35)
• Igal õhtul, kui Lily jääb pärast õhtusööki veel tädi seltsi istuma ja päevauudiste lõppu vaatama, on ilmateade ikka üks ja sama. Loperguse jäätisetorbiku kujulist pikka riiki - idaservas sinised täpikesed otsekui helmekee - katavad naerunäoga päikesed. Lainekõrguste tabel on ilmateatest Lily lemmikosa. (lk 41)
  • "Ütle uuesti, ütle veel midagi", lk 30-48

• Jeruusalemmas oli ta lund näinud ühelainsal korral, koos Šauliga puhkusereisil käies, ja seal - iidseid kivimaju, küpressipuid ja ümberkaudseid mäetippe kroonimas - paistis lumi lummav ja romantiline. Torontot katsid nagu valged laigud, õhust vaadates paistis Reumale linn kustukummiga tükati maha hõõrutud, just nagu oleks osa linnast lihtsalt puudu. (lk 53)
• Nad kõndisid need kaks tänavavahet vaikides, tuul vilistas kahe vahelt läbi, kumbki peitis näo salli sisse. Kõik inimesed, kes neist möödusid, olid ilma näo ja kujuta kubujusssid, anonüümsed inimkujud. On see alles elamiseks üks üksildane paik, mõtles Reuma. (lk 63)
• "Kas tead," ei saanud Reuma ütlemata jätta, "minu ema ütles ikka, et naisterahva käed saavad taina sõtkumisega paremini hakkama."

Ofra kergitas kulmu.

"See on tõsi," jätkas Reuma. "Meie käed on loomupäraselt külmemad. Meeste käed on liiga soojad." (lk 66)

• Reuma vaatas teda hämmeldunult: Ofra armastab seda ilma, neid alasti puid, seda aastaaega; ta tunneb end selles külmas ja imelikus riigis koduselt. Reuma tundis südames valusat torget. Tütar ei kavatsegi koju tagasi tulla. (lk 67-68)
  • "Brit-mila", lk 49-69

• Pärast luulevõistlust - pärast sellele järgnenud pilkamist - tegi ta järelduse, et luuletamine võrdub sotsiaalse enesetapuga, ja otsustas kirjutamisega silmapilk lõpu teha. Juba üksi sellegagi on muret küllalt, et ta on oma klassis kõige lühem ja kõige noorem poiss. Ja mis mõtet sel ikka on? Luuletamine ei tõota mingit suurt tulevikku ega kuulsust. (lk 76)
• Sõda omandas kindla rütmi, sireenidest sai lihtsalt tülikas nähtus, mis vallutas inimeste uned. Tasapisi mindi oma tööde ja tegemiste ning eluga edasi. (lk 82)
• Jasmin kissitas ilmi. "Ja päike?"

Uri vaatas hetke päikeseloojangut. Lihtne. Sõnad tulid kohe pähe. "Lahtine haav jookseb pilvelõhkujate peale verd. Munarebusse torgatud kahvel, munakollane tilgub merre. Lennukid lõikavad pilvedest läbi nagu terav nuga kehast." (lk 85)

• Sel hetkel sai Uri aru, et õde läheb jälle minema. Paaniline hirm lõi küüned südamesse; ta peab Jasmini takistama. Võib-olla jääks õde siia, kui Uri teda raamatu eest tänaks, räägiks, et hakkas uuesti luuletusi kirjutama, et ta saab nüüd aru, et luule on kõikjal, isegi nende oma köögiakna taga, ja et see on rohkemat kui mäng. Ennemalt mõtles Uri, et tõeline luule peab jutustama suurtest ja tähtsatest asjadest, näiteks maast ja rahvast, kes on valmis selle nimel surema. Varem ta ei teadnud, et võib kirjutada bussist number 61, mis Tel Avivis ringi sõidab, väikeste laste näpujälgedest aknaklaasil, suurest linnast hõngavast meresoola ja sigaretisuitsu lõhnast. Ta kirjutas Sima Landaust, mündi ja šokolaadi maitsest tüdruku huultel, tema hingeõhu soojusest, roosast lõhnast tema juustes. Kirjutas rulasõidust: rulal seistes oli ta laevakapten, lendur, unisevõitu eeslinnatänavate meeletu maadeavastaja. (lk 95)

Ent ta teadis, et ei tema ega keegi teine saa midagi teha, mis võiks sundida õde paigale jääma. Seda üritada oli sama mõttetu nagu vett rusikas hoida. Õde läheb, tuleb ja läheb siis jälle. Õest saab käekiri postkaartidel, kauge hääl telefonis, rida luuletuses. Urile jääb ainult kogum pruugitud hetki, nii nagu see praegunegi hetk siin köögis, ja ta tundis, kuidas see hetk käest libiseb, mälestuseks muutub, minevikku hääbub, juba praegu nostalgia- ja igatsuseplekiline. Juba läinud. (lk 95-96)

• "Luuletajad köögiaknal", lk 70-96