Võra

Proosa

• Üksainus vana vaher õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik pöökpuu, üksainus hiigelsuur kastan, mis kannab oma võras poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka maalil ei pruugi tumedalt hõõguv punane või särav kollane esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu ilu mitte mateeriast, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64

Luule

Oled alasti vaher,
tähtede teravust tajud
mustadel liikmeil,
mil õõtsuvad tuuled on üll.
Ringe raiuvad aastad,
võrasse päikesi vajub,
ent maailma jaoks
on su magusast verestki küll.

• Viivi Luik, "Vaher lumetul väljal". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 194

Sa oled minu juur. Las tõuseb võra
siis taevasse ja kannab tiivul sind,
kel polnud hinges valskust ega mõra,
kes pulbitsedes juba täidad mind.

Küll omal ajal saab ka minust juur
seal sinu töökas ürgses juurestikus
ning tiibadena laotub võra suur
ja õitseb põlvest põlve tulevikus...

• Ivan Dratš, "Isa haua juures", rmt: "Südame kaugusel", tlk Harald Rajamets, Eesti Raamat, 1977, lk 22

Vaata!
Helendab taeva valge metall
paljaste võrade taga,
aimata lastes põgenevate linnuparvede kuminat.

• Katre Ligi, "*Millal see oli...", rmt: "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 37

On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

• Ott Arder, "On kasvamas kuskil üks pisike puu"