Org

Proosa

Säärastes tingimustes ei oleks Egiptus olnud tsivilisatsiooni hälliks, vaid üheks neist elututest orgudest, milliseid Sahaara kõrbes on palju, kui püha Niiluse veed teda iga aasta elule ei ärataks. Juuni lõpust kuni septembri lõpuni tõuseb vesi Niiluses vahetpidamata ja ujutab üle peaaegu kogu maa. Oktoobri lõpust kuni järgmise maikuuni kahanevad kevadised veed järk-järgult, paljastades isegi kõige madalamad alad. Jõe vesi on siin niivõrd küllastatud mineraalsetest ja orgaanilistest ainetest, et omandab pruuni värvuse, ja sedamööda kuidas vesi kahaneb, jääb üleujutatud aladele maha viljakas muda, mis asendab kõige paremaid väetisi. See muda ja palav kliima võimaldavad kõrbetest ümbritsetud egiptlastel saada kolm lõikust aastas ja iga külvatud tera annab kolmsada tera saaki.
- Bolesław Prus, "Vaarao", tlk Paul Viiding, 1997, lk 8

Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".
"Hea tegu kurjas ilmas" on viide William Shakespeare'i näidendile "Veneetsia kaupmees" (5. vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).
- Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Luule

Ringutand välja end päike pilvi roosa padjust,
orgude rüppe, kus kaste hõbesed peeglid, ta heidab
kiirgavat naeru.

Marie Under, "Hümn hommikulle" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees, 1918

Orus külvati ja künti, ehitaja palke tahus,
roosid õitsesid ja Terek paiskus kaljult valges vahus;
seitse munka kõigest sellest, kõigest sellest olid lahus —
kõrgel oli nende klooster lumise Kazbeki rahus.
    Kes neist oli olnud põldur, kes neist kandnud pikka
    piiki — nüüd nad teadsid, kuivõrd tühjad on kõik elu tuhat liiki,
    nüüd nad teadsid, et on vaja otsida vaid taevariiki,
    Jumalast ja tema sõnast nende hinged olid triiki.
...
Nõnda lahkus noormees kloostrist, tema järel, juuksed kahus,
kuus ta kaaslast: nad ei saanud sealgi olla kõigest lahus.
Orus külvati ja künti, ehitaja palke tahus,
klooster kuid jäi lagunema lumise Kazbeki rahus.

Ain Kaalep, "Mungasuudlus", kogus "Aomaastikud" (1962)