Mine sisu juurde

Alice Dunbar Nelson

Allikas: Vikitsitaadid
Alice Dunbar Nelson.
Laura Wheeler Waring, "Alice Dunbar Nelson", 1927.

Alice Dunbar Nelson (neiupõlvenimega Alice Ruth Moore; 19. juuli 1875, New Orleans, Louisiana osariik, USA – 18. september 1935, Philadelphia, Pennsylvania osariik, USA) oli USA luuletaja, prosaist, ajakirjanik ning aktivist.

Luule

[muuda]

Kui kogu ilm on külmaks tardund sul
ja inimene - kääbus - õlgu kehitab,
su silmist valguvad kibedad pisarad,
et itkeda su enda kurba saatust,
siis pööra pilk sa kiirelt loodusele
ja kae ta kannatusi, mis on mõõtmatult
suuremad kui su tillukene vaev.
Sest loodusel on oma mured-rõõmud,
nii nagu kõrged mäed ja orud lauged
ju tunnistavad - langeta siis pea
sa segaduses, julgesid sest kurta
sa oma pisimuret, aga samal ajal
Jumal ja loodus vaikselt kannatavad.


Haaravat, liigutavat täna nägin ilu:
noor, tugev puu, mil uhke sügisrüü
üll erepunane, leekkollane ja kastanpruun,
vankus varase lumetaaga all,
mis kattis peene tüve põhjakülge
ja laotas raske külmavalge vaiba
ta lehetuttidele.

Kuid trotslikult need läbi kumasid
ja nõudsid õigust pooleks kuukski eluks,
hüüdes, et vananaistesuvi pole käes,
karjudes "Pettus!", sest et ajas talv
ju külmad pikad sõrmed pageva oktoobri
pruunesse voogavaisse juustesse.

Nii rüütas lumekiht puu uljast punasust,
kuis enneaegne lein teeb halliks pea
täis elujõus veel punapäisel mehel.


On troopiline soojus, elu külluses,
    kus kasvab roos
kesk kiusatust
roosas ja punases ja kuldses valgusvoos,
ei puutu teda kärpiv tera veel.

Seal kauni roosi vaikne elulõng
    sosistab: "Tule!",
jagab lubadusi
magusaist hellitusist puhtaist, lähedaist,
lõhnavas õhus kuid on okka hõng.

Okkad ja armastus on roosi peenras koos
    ja saatangi
peab vahti seal;
saatanlik õelus kuid ja süüme torked
nüüd peavad vaibuma - on surnud roos.