Catherine Ryan Hyde

Catherine Ryan Hyde (sündinud 17. aprillil 1955) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Ega sa Luis Velezt pole näinud?"

Catherine Ryan Hyde, "Ega sa Luis Velezt pole näinud?", tlk Eva Lember, Ersen, 2020.

Raymondil oli jälle seesama probleem. Liiga palju teadlik enda füüsilisest minast. Kõigepealt haaras ta pöialdega seljakoti rihmadest kinni. Kuid ta tundis, kuidas tema küünarnukid liialt õieli jäid. Siis laskis ta lahti ja surus käed sügavale teksapükste taskutesse. Kuid nad jäid ikkagi välja. Isegi kui ta, käed külje peal, kõndis, ei suutnud ta lõpetada oma küünarnukkide teadvustamist. Ükskõik, kuidas need olid, ei tundunud see asi kunagi õige olevat. (lk 12)
[Mildred:] Lapsed tunnevad alati, et nemad on süüdi. Nad arvavad, et on kuidagi defektsed, kui kõik pole just nii, nagu peaks olema. (lk 30)
[Mildred:] "See on väga ohtlik asi, kui noor inimene - kui kestahes - tahab loomale haiget teha. Inimesed ajavad selle mõnikord selle kaela, et ta on "lihtsalt" üks loom. Mitte inimene. Kuid see, kui keegi tahab loomale haiget teha, näitab väga suurt empaatiavõime puudumist. Raymond, empaatia on see, mis võimaldab meil üksteisega koos elada. Äkki sa tead seda. Ilma selleta ei seisa miski koos. Ja loomadele haiget teinud poistest kipuvad saama inimesed, kes teevad haiget inimestele. Nad harjutavad. See pole hea." (lk 43)
Nad kõndisid suurema osa kvartalist vaikides. Nende suunas tuli üks naine, kes meenutas Raymondile metroos olnud naist. Seda, kes talle hispaania keele kohta nõu oli andnud. Niisiis vaatas ta naisele näkku, mida ta tavaliselt hoidus tegemast. Kõigiga.

Naine naeratas talle. See oli ehe naeratus. Naine tundus naeratavat siiralt ning see siiras naeratus oli talle mõeldud. Algul ei kujutanud ta ette, miks naine sellist asja teeb. Tavaliselt võõrad ei naerata tänaval üksteisele. Vähemalt siin kandis mitte. Siis libises naise pilk Raymondi ja proua G kätele. Tema pilk näis peatuvat kohas, kus nende käsivarred olid ühte põimitud.

Siis Raymond taipas. Naine naeratas talle, sest ta aitas pimedal naisel tänaval kõndida. See oli sama hea, kui tal oleks olnud rinnas nähtaval kohal märk "Hea poiss". (lk 58-59)

Raymond kõndis söögituppa ja istus oma kohale laua taha. Vaatas oma taldriku poole. Seal olid spagetid tavalise tomatikastme ja küüslauguleivaga. Ta ohkas võimalikult vaikselt. Talle ei meeldinud kunagi see, kuidas ta tundis ennast pärast sööki, milles olid peaaegu kõik süsivesikud ja valku peaaegu üldse mitte. Ja pärast seda ei maganud ta kunagi hästi. (lk 117)
[Mildred:] Kui on vaja mõista, mis inimese puhul oluline on, ma arvan, et see, mida meie silmad meile ütlevad, võib olla vaid tähelepanu hajutamine. Mitte et ma ei tahaks oma nägemist tagasi saada, kui see võimalik oleks. Oh, tahaksin küll! Ma igatsen näha kõike. Kuid mulle meeldivad ka asjad, mida olen õppinud nägema ilma nendeta. (lk 138)
[Mildred:] Pikk elu on kingitus, mida ei anta paljudele, mis tähendab vastutust selle maksimaalse ärakasutamise eest. Vähemalt seda, et sa seda hindad. Inimesed hakkavad vanaks saades hädaldama — siit valutab ja sealt valutab ning kõik on nii raske -, justkui oleksid nad unustanud, et on olemas alternatiiv: surra noorelt. (lk 149)
"Sa pole oma sõbra kohta talle isegi rääkinud," ütles isa lõpuks.

See oli väide. Mitte küsimus.

"Ei."

"Miks sa pole seda teinud?"

Raymond ohkas. "Seda on omamoodi raske seletada. Kuid sa ju tead, kuidas sellega on, et mõnikord on miski asi sulle tõesti oluline, aga sa lihtsalt tead, et keegi teine ei hakka sellest kunagi aru saama? Nii et sellega on umbes nii, et sa soovid seda nende eest kaitsta. Nad nagu jätaksid sellele kõikjale oma sõrmejäljed ja ajaksid selle nässu. Ja nagu see värk, mis puudutab kohtuistungi ajal koolist puudumist - see on suurepärane näide. See on mulle väga oluline ja ema on see, kes ajab selle minu jaoks nässu, ning me mõlemad teame seda." (lk 155)

[Ema:] Minu arust on see äärmiselt huvitav. Ma ei jõua ära oodata järgmist korda, kui ma teiste daamidega pärast trenni dringile lähen. Imogene räägib mulle oma pojast, kes on jälle hakanud kokaiini tarvitama, kuid loomulikult üritab poeg seda tema eest varjata. Ja Paulette'il on tütar, keda trahviti valesti parkimise eest üheteistkümnel korral, aga ta ei maksnud ühtegi trahvi ära ning tema kohta anti välja vahistamismäärus, kuid Paulette ei oleks sellest isegi teada saanud, kui laupäeval poleks seda posti teel tulnud. Sest tead ju... nad on lapsed. Nad ei taha, et sa saad teada kõikidest halbadest asjadest, millega nad on hakkama saanud. Ja siis ütlen mina: "Oh jah, tüdrukud. Ma tean täpselt, mida te mõtlete. Minu poeg Raymond aitab väikestel vanadel pimedatel daamidel üle tänava minna, kuid loomulikult hoiab ta seda minu eest salajas, sest milline laps tahaks, et ta ema seda teaks?" Pagan võtku, Raymond? Mis tegelikult toimub? (lk 165)
[Raymond emale:] Sa kohtled mind, nagu ma oleksin täiesti imelik, nagu ma oleksin tulnukas või midagi sellist. Meil pole midagi ühist. Vaata mind! Ma ei näe välja selline, et kuulun teie hulka, ma ei käitu niimoodi ega tunne, et kuulun. Meil pole isegi sama perekonnanime. Ja te kõik ajate mu hulluks, käitudes, nagu oleks minuga midagi valesti - noh, mul on teile uudiseid. Võib-olla polegi asi minus. Võib-olla on minuga kõik korras ja kõigil teil on midagi viga. (lk 167)
"Nii et sa tahad öelda," lausus Raymond, "et sul pole midagi selle vastu, et ma teistmoodi olen, ja sa austad seda, mida sa näed, ning saad minuga täiesti uut moodi hakkama..."

"Õigus."

"Sa lihtsalt ei taha mingeid muudatusi." (lk 170)

See, mida Raymond ise märkas, oli järgnev, ehkki ta ei pruukinud seda just niiviisi sõnastada: pealtnäha oli asja idee eelarvamuste väljajuurimine. Kuid sellesse süüvides nägi Raymond, et mõlemad advokaadid olid eelarvamuste olemasolust üsna teadlikud, ja seda isegi vandekohtunike hulgas, kellel lasid nad rahulikult sellised edasi olla. Kogu nende töö näis tuginevat eelarvamustele. Raymondile tundus, et eelarvamused kohtusaalis on nagu kaardipakk, mille saab mingis küünilises mängus strateegiliselt välja käia. Kõik olid mõne eelarvamuse küüsis ja see tundus olevat menetluse osa. Ning paistis, et advokaadid seda just tahavadki.

Ainult mitte nende kliendi vastu suunatuna. (lk 177)

[Ringkonnaprokurör vandekohtust:] See käib niimoodi, kuid seda puhtalt alateadlikult: kas see inimene, kelle üle ma pean kohut mõistma, on meie hõimlane või mõnest muust hõimust? Kui ta on meie, võib vead talle andeks anda. Pagan, kõik teevad ju vigu. Viga muutub hälbeks, sest need oleme meie ja meie oleme head inimesed. Kui ta on üks nendest, tuleb eksimuste eest karistada, sest nii need asjad lihtsalt nendega käivad. Eksimus ainult tõendab seda, et nad on alati sellised. (lk 224)
[Mildred:] Me mõlemad teame kummalist tõde maailma kohta: et inimesed otsustavad teie üle teie kõige vastuolulisema poole järgi. Kui sa, Raymond, kohtad eelarvamustega inimest, ei mõtle see inimene endamisi: "See Raymond on pooleldi valge ning mina austan seda poolt." Inimesed hindavad sind ainult selle poole järgi, mis neile ei meeldi. Kui mu pere oleks Saksamaale jäänud, poleks nad poolt minust laagrisse paigutanud ega poolt gaasikambrisse saatnud. Ei. Mind oleks täielikult ära tapetud. (lk 239)
[Raamatukoguhoidja:] Maailm jääb ikkagi kohaks, kus inimesed teevad kohutavaid asju. Kuid siin on asi meeleheites. Meid haarab meeleheide, kui kohutavad asjad löövad meie vastu kampa ning me unustame, et maailm võib ka imeline olla. Me näeme lihtsalt kohutavat kõikjal, kuhu vaatame. Mida sa oma sõbra heaks teed, on see, et tood esile imelise, nii et mõlemad oleksid kõrvuti. Maailm on ühtaegu kohutav ja imeline. Üks ei tühista teist, kuid imeline hoiab meid tegusana. See paneb meid edasi liikuma. (lk 251)
[Mildred:] Maailm on täis neid mehi, kes üritavad näidata, mida tähendab olla mees, kuid tegelikult nad ei tea seda. Nad arvavad, et see tähendab olla karm, mitte midagi tunda, mitte midagi reeta. Ja siis tuleb Luis ja otsustab, et tema määratluses on mees keegi, kes ei karda olla lahke. See nõuab julgust. (lk 263)
"Paistab, et muusika tegi sind kurvaks," sõnas mees.

"Vist küll," vastas Raymond, soovides mõttes ikkagi, et mees hakkaks mängima.

"Kuid see kurbus oli sinus juba enne minu tšello kuulmist."

"Kuidas te seda teate?"

"Tšello on hämmastav instrument. See võib tungida otse inimese sisse ja tirida asjad tema seest pinnale. Mis sa arvad, miks ma seda mängin? Kuid see ei saa tirida välja midagi, mida seal varem polnud." (lk 272)

[Mildred:] Lõppude lõpuks on ainsad, mis pisaratest rohkem haiget teevad, valamata pisarad. (lk 277)
[Mildred:] "Ja nüüd istun ma siin ja mõtlen: kes ma olen, et suurelt ja laialt kuulutada, et elu tasakaal on paigast ära? Mul peab olema üsna suur ego, et arvata, et tean sellistest asjadest paremini kui jumal."

"Kas te usute jumalasse?"

Raymond mõtles endamisi, kas ta juba teab seda või mitte. Võib-olla.

"Ma usun millessegi," sõnas naine. "Millessegi, mida ma loodan, et see teab kindlasti paremini kui mina, kuidas maailmas tuleb asju korraldada." (lk 278)