Ellen Key

Ellen Karolina Sofia Key (11. detsember 1849, Gladhammari kirikukihelkond, Rootsi – 25. aprill 1926, Lääne-Tollstadi kirikukihelkond, Rootsi) oli rootsi tõlkija, kriitik, pedagoog ja feminist.

"Julgus"

Ellen Key, "Julgus", anonüümne tõlge, ajakiri Kevadik 5/1939, lk 66-68.

On igavesti-noori ütlusi — ütlusi, mis elavat kõrva puudutades ikka neidsamu kujutlusi esile toovad, nagu tõid aastatuhandete eest vahest ehk esimest korda kõlades tolleaegse sügavaima teaduse vastleitud väljenditena. (lk 66)
Ütlused kasvavad koos inimkonnaga. (lk 66)
Praegu mõistame, et üksikisik nagu riikki ei leia õnne ega vabadust, kui puudub julgus. (lk 66)
Kas sõltub aga meist endist julguse evimine? Kahtlematult. Julgus põhineb eelkõike tahtel teda evida. (lk 66)
Üks või teine sünnib julgeks, kuid enamik julgeid inimesi on ise endid julgeks kasvatanud. Ükski omadus ei kasva harjutamisega kiiremini. Kui teataks, et julgus on alus, millele on rajatud iseloom, siis võiksid peagu kõik inimesed julgeiks kasvada. (lk 66)
Meile seletatakse lõpmatuseni, kui õigustamatult suur soov olevat isiksus-olla-tahtmine ja kui kasulik olevat olla üks nullidest, millistega kirjutatakse miljoneid. Meile õpetatakse, et saavutised olevat pöördvõrdelises olenevuses vabaduspüüdega. Meile näidatakse teed seltskonna tippu, kus paljud ohverdvad eelarvamusile, ja meid hoiatatakse kuulumast kangestunud kuklaga ning tardunud põlvedega vähemikku. (lk 66)
Kui end õigel ajal ei lasta hoiatada, vaid jäädakse õiguse juure oma arvamist öelda, oma süüme järgi teha, oma mõistuse põhjal otsustada, — siis määravad juhuslikud põhjused, kas tulemuseks on aeglane näljasurm või suur traagiline saatus. (lk 66)
Kõikide aegade kangelased pidid võitlema leiva- ja aukiusatustega, oma aja kriitikaga jne. Kuid need kangelased võitsid, sest neil oli julgust. Ja iga aeg, mille mõtted olid võitvad, iga aeg, mis säranud hiilgusest ning kuumusest, iga aeg, milles voolasid loovad või uuendavad jõud, on olnud aeg, kus paljudel inimestel oli julgust. (lk 67)
Kõik kuivad, tühjad, hiilgeta ajad on arad. (lk 67)
Üleminekuajad nõrgendavad julgust, mis ju suurel määral põhineb kujunenud veendumuste kindlusel. Aga nimelt seepärast, et kriitilisel ajal julgus kergesti kaob, on seda kaaluvamaid põhjusi tema uuestiomandamiseks. (lk 67)
On vaja julgust tõe otsimiseks, aga ka temast ilmaolemiseks, kui me teda ei jõua saavutada. On vaja julgust tegutseda ja ka julgust puhata. Julgust on tarvis õnne haaramiseks kui kä selle ohverdamiseks. Vahel seisneb julgus ootamises, teinekord tegutsemises. Täna on vaja julgust üksiseismiseks, homme — endale aatekaaslaste kogumiseks. Kord näitab julgust oma õiguse kasutamine, teinekord — sellest loobumine. (lk 67)
Ilma julguseta ei saa põlata, veel vähem aga armastada. Julguseta ei saa õiguses elada, aga kä mitte õiguses surra. Olgu meil julgust, — siis leiame, et meil on rohkem vabadust ja rohkem õnne kui aimasime. (lk 67)
Me pole nii julmad, nii rumalad ega nii ebaausad kui näime. Oleme ainult palju aremad kui aimame. Argusest tingitult teeme kurja, piiname, rõhume, tallame üksteise õigusi. (lk 67)
Elutunde summa saab tuhandekordseks, kui kõik korraga muutume julgeks! Kui julgeksime tunnistada seda usku, mille me ise kujundanud; näidata põhimõtteid, mis meil on, mitte aga selliseid, mida me eales pole mõelnud; hinnata omi kogemusi, kuigi nad ehk erinevad mõttekaaslaste omadest! Kui julgeksime säilitada omi kahtlusi, kuigi teiste juures näeme kindlust, või olla kindlad sääl, kus teised kahtlevad! Kui söandaksime tunnustada vastaste teeneid ja oma mõttekaaslaste vigu! Kui julgeksime olla alandlikud selle ees, mida me ei tea, aga uhked kindlusest, mille ise oleme kätte võidelnud! Kui julgeksime elada oma õigekspidamuste järgi ja nautida oma maitse järgi! Kui julgeksime laita ka nende isikute arvamusi. keda me muidu kõrgelt hindame! Kui püüaksime loobuda kõigist parteidest — pääle iseenda partei! Ja lõppeks: kui, julgeksime nimetada argust arguseks, selmet seda katta aukartuse, ühistunde, mõõdu või takti nimega! (lk 67)
Näeksime mõistlikku suhtlemist maskeraadide asemel; mõttevahetusi sõnatülide ja sõnademängu asemel; tegevust refleksliigutuste asemel; produktiivsust kordamiste asemel; elukogemusi seniste päritud arvamuste asemel; Ühe sõnaga: meil oleks vabadus praeguse seisundi asemel, kus oleme nagu karpidesse topitud, sedelitega varustatud, partiideks sorteeriritud, kataloogides loeteldud, kategooriaisse jaotatud, univormidesse pistetud. (lk 67)
"Kas ei võta egoism endale liig palju ruumi, kui julgus isiksusele vaba tee valmistab?" küsib mõni altruist. Kuid kas pole just argus julm? Kas pole vaja julgust, et hää olla? Kas pole vabadus iga tõsise andumuse eelduseks? Kas ei too õnn, olla iseseisev, endaga kaasa õnne, olla ausameelne? (lk 67-68)

Välislingid

Ellen Key, "Abielu ja armastus", anonüümne tõlge, 1920, UT Dspace