Mõiste: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
6. rida: 6. rida:
** [[Branislav Petronijević]], "Metafüüsika Printsiipide" moto (1904)
** [[Branislav Petronijević]], "Metafüüsika Printsiipide" moto (1904)


* Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht [[stiil]]i, üht mõistete võrgustikku, üht [[autor]]it või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui [[mõtlemine|mõtlemises]] saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. [[Sõna]] on siis jälle kord [[Herakleitos]]e [[tuli|tules]] – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
* Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht [[stiil]]i, üht mõistete võrgustikku, üht [[autor]]it või [[teooria]]t. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui [[mõtlemine|mõtlemises]] saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. [[Sõna]] on siis jälle kord [[Herakleitos]]e [[tuli|tules]] – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
** [[Tõnu Viik]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-taidab-motlemise-ulesande-filosoofiast-xxi-sajandil/ "Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil"] Intervjuu Joonas Hellermale. Sirp, 15. november 2019
** [[Tõnu Viik]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-taidab-motlemise-ulesande-filosoofiast-xxi-sajandil/ "Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil"] Intervjuu Joonas Hellermale. Sirp, 15. november 2019



Redaktsioon: 30. november 2020, kell 13:26

  • Väga tõenäoliselt ei jõua kaks erinevat kultuuri kunagi ühesuguse teguviisini. Ajendid on erinevad ja meetodid on erinevad, sest kultuurid kui sellised ei saa kunagi paralleelselt areneda. Nagu isegi keeled - mitte üksnes sõnad, vaid keele mõisted ise ei saa olla paralleelsed. (lk 80)
  • Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
  • Kui keel peab kujunema mõtlemise vahendiks, väljendama mõiste ja otsustuse vormi, siis võib see vormimine toimuda vaid vahetu kaemuse mitmekesisusest aina enam ja enam loobumise hinnaga. (lk 113)


Tulnud on tund,
                kõigil kui mõisted pääs segi vaid,
avastada, tunneks et inimkond
                ideede valerahategijaid