Fareed Zakaria
Ilme

Fareed Zakaria (sündinud 20. jaanuaril 1964) on Ameerika Ühendriikide ajakirjanik ja poliitikakommentaator.
"Vabaduse tulevik" (2003)
[muuda]Tsitaadid teosest "Vabaduse tulevik". Tõlkinud Jüri Adams. Tallinn: Varrak, 2005.
- Me elame demokraatia ajastul. Maailmas möödunud sajandil toimunud muutusi vormis eelkõige demokraatia esiletõus. (lk 9)
- Kuhu me ka ei vaataks, igal pool näeme, et võim on siirdumas ülevalt allapoole. Ma nimetan seda massipäraseks muutumiseks, kui tegemist on poliitikakaugete valdkondadega, kuid tegemist on samasuguse arenguga kui demokraatia laienemisel, sest hierarhiad murduvad, suletud süsteemid avanevad, rahvahulkade surve on saanud sotsiaalsete muutuste peamiseks põhjuseks. Demokraatia ei ole enam ainult valitsemisvorm, sellest on saanud omaette elulaad. (lk 9-10)
- Kunagi sai anda lauljale hinnangu selle järgi, kellele ta meeldis. Tänapäeval on kuulsuse aluseks aga see, kui paljudele ta meeldib. Ja selle mõõdupuu järgi on Madonna muidugi üle Jessye Normanist. Kvantiteet on saanud kvaliteediks. (lk 10)
- Tehnoloogia ja informatsiooni massipäraseks muutumine tähendab seda, et peaaegu igaüks pääseb ligi igale asjale. (lk 11)
- Põhiline, mida läheb tarvis, on oskusteave, ja see on viimase kümne aasta jooksul laialt levinud. (lk 12)
- Viimased pool sajandit on läänemaailmas demokraatia ja liberalism olnud kokku sulanud. Nüüd aga on need kaks liberaalse demokraatia osist, mis läänemaade poliitilises kangas on ühte põimunud, maailmas omavahel lahku minemas. Demokraatia edeneb, vabadus ei edene. (lk 14)
- Lääne riigimudeli sümboliks ei ole üldine rahvahääletus, pigem on sümboliks erapooletu kohtunik. (lk 18)
- Arvamusküsitlejad on kui meie aja oraaklid ning preestrid, ja küsitlustulemusi esitavad nad niisamasuguse püha tõsidusega nagu kunagi ohvrilooma sisikonna uurijad. Kuid nagu kunagine sisikonna järgi ennustus, nii võib ka küsitluse tulemus olla mitmetähenduslik, samuti võib inimeste arvamus muutuda – seda juhtub aegajalt – ja siis tormavad kõik kui kiini jooksev kari uut arvamust kummardama. (lk 21)
- Senaatorite ja teiste tähtsate tegelaste kolima meelitamisel ei olnud piire; uues linnas ootasid neid eelmiste kodumajade täpsed koopiad. Constantinus võttis kaasa peaaegu kogu õukonna, ühe mehe aga jättis ta kaasa võtmata – Rooma piiskopi. See sündmus – kiriku ja riigi eraldamine – osutus saatuslikuks inimkonna ajaloos ning tõi endaga kaasa palju head. (lk 26-27)
- Katoliku kirik oli maailma ajaloos esimene suurem institutsioon, mis oli sõltumatu ilmalikust võimust ja pani selle õigused kahtluse alla. Selle tegevuse tulemusena hakkas riigivõimu hoone pragunema, pragudes aga leidsid kasvamaminekuks sobiva varjulise koha isikuvabaduse taimekesed. (lk 31)
- Kui Luther näeks tänapäeva protestantismi, mille lahedad õpetused on sallivad peaaegu kõige suhtes ning nõuavad usklikult väga vähe, tõenäoliselt oleks ta kohkunud. Luther ei olnud vabameelne. Just vastupidi, ta süüdistas Vatikani, et see on usuasjades liiga lodev. Tänapäeval nimetaksime teda fundamentalistiks, kes nõuab piibli käskudest täpsemat kinnipidamist. (lk 37)
- Ükski maa ei saa muuta oma minevikku. Kuid tulevikku saab kujundada ning sellega kas suurendada või vähendada liberaalseks demokraatiaks saamise võimalust. Tänapäeval on tõelise demokraatia kujundamine kõige tähtsam ja kõige keerulisem ülesanne, mis arengumaa ees seisab. (lk 67)
- Demokraatia, mis on saanud rikkaks, muutub surematuks. (lk 68)
- Kui autoritaarne režiim on kokku kukkunud ja rahvas püüab kehtestada demokraatiat, mis on siis see, mis muudab demokraatia kestvaks? Ajaloo põhjal on kõige selgem vastus sellele küsimusele olnud: jõukus. (lk 70)
- Raha iseendast ei too vabadust. Selle toob ärateenitud rikkus. (lk 72)
- Miks on kerge vaevaga saadud rikkus needuseks? Sest see on takistuseks kaasaegsete poliitiliste institutsioonide, seaduste ja ametnikkonna kujunemisele. (lk 73)
- Sama teooria üks variant väidab, et poliitiliselt jääb alaarenenuks iga riik, mis saab kuskilt kergesti raha, olgu selleks näiteks maksud laevadelt, mis läbivad tähtsat kanalit (nagu Egiptuse puhul), või ka välismaine abi (nagu on mitme Aafrika riigi puhul). Kui raha tuleb kergelt, siis tähendab see, et riik ei pea oma kodanikke maksustama. Kui riik võtab kodanikelt makse, peab ta neile selle eest ka mingeid hüvesid vastu andma, alustades teenustest, täpsest aruandlusest, kompetentsest valitsemisest kuni vabaduse ja rahvaesinduseni välja. Just see vastastikune kokkulepe – maksude võtmise ja esindamise omavahelise seose kohta – on tänapäeva maailmas valitsuste legitiimsuse lähtekohaks. Kui võim ei pea tegema tööd ja nägema vaeva, siis ei ole see mitte riik, vaid õukond, ja sealsed ärimehed ei ole mitte ettevõtjad, vaid õukondlased. (lk 75)
- Vaba turu pooldajad teevad tihti vea, kui mõtlevad, et kapitalism on nähtus, mis on riigi vastu. Kui on maksude maksmise aeg, siis paistab see enesestmõistetav. Siiski on tegelikkus hoopis keerulisem. Ehkki kahekümnendal sajandil oli hulk näiteid, kus riik muutus nii tugevaks, et lämmatas majanduse, selgub laiemas ajaloo perspektiivis, et ainult legitiimne ning edukalt tegutsev riik on võimeline kehtestama seadused ning normid, mis on vajalikud kapitalismi toimimiseks. Kui riik ei suuda kaitsta omandiõigusi ja inimõigusi, ajakirjanduse vabadust ja lepingutest kinnipidamist, tarbijate huvisid ja kehtestada monopolide vastaseid seadusi, siis ei valitse ühiskonda mitte seaduste, vaid tugevate ülimuslikkus. Kes tahab näha, mida tähendb niisugune valitsemise puudumine, vaadaku Aafrikat – see ei ole turuvabaduse paradiis. (lk 76)
- Tänapäeva autokraadid-moderniseerijad on tavaliselt kui piibliloo Mooses, kes rahvast juhtima kõlbas, aga ise tõotatud maale ei jõudnud. (lk 87)
- Jeltsini võimuloleku lõpuajal peeti teda nii kodumaal kui välismaal juba minevikutegelaseks. Vananev, tujukas, haiglane ja tihti purjus, mõjus ta poliitilise fossiilina. Kuid tegelikult võib Jeltsinis näha ka tulevaste aegade ettekuulutajat, kui poliitilise juhi tüüpi, mis muutub üha tavalisemaks – populaarset autokraati. Pärast kommunismi kokkuvarisemist Venemaal on üle maailma kerkinud samasuguseid režiime, kus on segunenud valimised ja autoritaarne võim – mitteliberaalsed demokraatiad. (lk 90)
- Kui Venemaa jätkab oma praegusel teel – ka see on veel suur kui – et libisedes üha enam presidendi, kelle juhiroll on saanud kinnituse valimistel, ainuvõimu poole, kus üha enam on õigused tagatud teoorias, kuid neid rikutakse praktikas, kus korruptsioon muutub nii majanduse kui poliitika süsteemi lahutamatuks osaks, siis võibki olla nii, et Venemaa jääb ühtaegu demokraatlikuks ja mitteliberaalseks. Niisugusena oleks Venemaa üsna sarnane Ladina-Ameerikas 1960. - 1970. aastatel valitsenud pseudokapitalistlikele režiimidele, kus võim pidevalt kuulus valitseva eliidi sees moodustatud võimueliidile. Ladina-Ameerikas olid niisuguse liidu peamised osalised suurärimehed ja sõjaväejuhid. Venemaal oleksid osalised oligarhid ja endise kommunistliku eliidi liikmed. Niisugused režiimid on juba võimul enamikus endise Nõukogude Liidu osades: Kesk-Aasia maades, Valgevenes, Ukrainas. Silmapaistvaks erandiks on kolm Balti riiki. (lk 92)
- Kui ei ole erakondi, muutub poliitika üksiktegutsejate, survegruppide ja kõvakäemeeste mängumaaks. See on tänapäeva Venemaa demokraatia üsna täpne kirjeldus. (lk 94)
- Kuid ütelda Venemaa demokraatliku arengutee kiituseks, et seal on saanud võimalikuks niisuguse juhi kerkimine, kes purustab opositsiooni, lämmatab ajakirjanduse, keelustab erakonnad ja pärast seda liberaliseerib majanduse oma käskkirjade abil, mille tulemusel lõpuks jõutakse tõelise demokraatia juurde – on veider väide. Sellise mõttekäigu kohaselt on mitteliberaalne demokraatia hea, kuna see on – juhuslikult – tõstnud võimule vabameelse ainuvalitseja, kellel on võimalus kaugemas tulevikus juhtida maa tõelisele liberaalsele demokraatiale. Niimoodi saaks põhjendada vabameelse ainuvalitseja vajadust, mitte demokraatiat. Muidugi jääb alati võimalus, et Putin, aga tõenäolisemalt mõni tema järeltulija, osutub mitte heaks, vaid hoopis halvaks tsaariks ja hakkab kasutama oma tohutut võimu hoopis vähem õilsatel eesmärkidel. Minevikus on nii juhtunud. (lk 96)
- Vastuolu demokraatia ja liberaalsete õiguste vahel on küsimuses võimu ulatusest. Liberalistliku riigikorralduse sihiks on võimu piiramine, demokraatia tegeleb aga võimu koondamise ja kasutamisega. Sellepärast nägid paljud 18. ja 19. sajandi liberaalid demokraatias ohtu vabadusele. Demokraatliku võimu kandja kaldub arvama, et ta on absoluutselt suveräänne, mis viib tihti selleni, et hakatakse võimu lubamatute vahenditega enda kätte koondama ja siis sellest võimust igati kinni hoidma. Tulemus ei erine suurt diktatuurist, kuigi legitiimsuse aste on suurem. (lk 103)
- Võimu, mille suhtes on olemas piirangud, peetakse juba sellepärast legitiimseks, et selline võim on tavaliselt suuteline hoidma korda riigis ning astuma ka tugevat vastuseisu tekitavaid poliitilisi samme, kuigi enamasti aeglaselt ning koalitsioonide moodustamise kaudu. Võimu legitiimsuse hindamiseks on kõige parem vaadata maksude kogumist ja laekumist, sest seda ei taga mitte niivõrd politsei võimsus kuivõrd seaduse vabatahtlik täitmine kodanike poolt. Ühelgi riigil ei saa olla nii tugevat politseid, et selle abil sundida inimesi makse maksma. Kuid Kolmanda Maailma riikides on maksude maksmise tase karjuvalt madal. Põhjuseks see, et nendes riikides valitseval võimul ei ole legitiimsust. (lk 105)
- Ajaloo kogemus õpetab, et võimu liigne tsentraliseerimine on liberaalse demokraatia vaenlane. (lk 106)
- Kui võimu kuritarvitavad valijate toetuse saanud autokraadid, on tegemist demokraatliku süsteemi valesti kasutamise ühe võimalusega. Teise võimaluse puhul kuritarvitab võimu rahvas ise. (lk 107)
- Uttar Pradesh, India suurim osariik, oli kunagi Nehru ja kongressipartei teiste suurkujude poliitiline baas. Praegu on Uttar Pradeshis tugevamad BJP ja kaks alamate kastide parteid. Õige nimi praeguse poliitilise süsteemi kohta oleks: bandiididemokraatia. Valimisi väänatakse, valimistulemusi tekitatakse, võitja-partei täidab ametnike kohad, mõnikord isegi kohtud, oma inimestega, opositsiooni esindajad osariigi parlamendis aga ostetakse ära ja tuuakse enda poole üle. Miljonite uute, alamatest kastidest pärit valijate tragöödia seisneb selles, et isikud, kelle poolt nad massiliselt ja kuulekalt hääletasid, on tegelenud hoopis riigi rahakottide rüüstamisega, saanud tohutult rikkaks ja võimsaks, samal ajal tõstes häält, et nende valijaid rõhutakse. (lk 111-112)
- Ja diktatuurid on olnud sügavalt süüdi selles, et ässitasid rahvaid üksteise vastu. Kuid alles hiljaaegu demokraatia teele asunud ühiskondades ilmneb taoliste kokkupõrgete sagenemise tendents ja see teeb murelikuks. Põhjus on lihtne: poliitikas osalemine on muutunud võimalikuks ja poliitikud kisklevad võimu pärast, nad püüavad valijaskonna hääli ja jõuavad seda tehes kõige lihtsama ja tõhusama sõnumini: oma valijate teistele inimrühmadele vastandamiseni. (lk 116)
- Tänapäeva Araabia maailm on sattunud lõksu, kus ühel pool on autokraatlikud riigikorrad ja teisel pool mitteliberaalsed ühiskonnad, kummalgi pool ei ole demokraatia kasvamiseks soodsat pinda. Nende kahe jõu üksteise vastu tegutsemise tulemuseks on poliitiline kliima, mis on täis religioosset ekstremismi ja vägivalda. Kui riigipoolsed repressioonid tugevnevad, kasvab ühiskonna vastuseis üha teravamaks, mis omakorda sunnib riiki kasutama veelgi tugevamaid repressioone. See on kui tagurpidi pööratud protsess, mis ajalooliselt toimus läänemaailmas, kus liberalismi kasv laiendas demokraatiat, demokraatia laienemine aga andis taas jõudu juurde liberalismi edenemisele. Araabia tee tulemuseks on aga diktatuur, mis tekitab terrorismi. Kuid terrorism on ainult üks ja kõige tähelepanutõmbavam riigi ja ühiskonna suhete valesti toimimise tulemusi. Sellele lisandub ka majanduslik seisak, sotsiaalse arengu soikumine ning vaimne pankrot. (lk 124-125)
- Kergelt saadud raha tähendab, et majanduse ja poliitika moderniseerimiseks on vähe vajadust. Niisuguste sissetulekute olemasolu puhul ei ole riikidel vaja oma kodanikelt makse võtta – ega anda neile siis midagi kas aruandmise, valitsemise läbipaistvuse või isegi esindajate saatmise kujul. (lk 142-143)
- Väljarändajad põrkavad moodsa maailma vastuolude otsa, nad ihaldavad uue maailma jõukust, aga vana maailma traditsioone ning kindlustunnet. (lk 145)
- Religiooni ja poliitika ühendamine annab kergesti süttiva segu. Religioonid, vähemalt Aabrahami järglaste kõik traditsioonilised religioonid (judaism, kristlus, islam) püüdlevad kõik moraali küsimustes absoluutse poole. Kuid poliitikategemine eeldab kompromisse. Tulemuseks on, et poliitikaelu suhtes kujuneb moslemi ühiskondades kompromissitu arusaam, et võitjale kuulub õigus teha kõike, mida ta vaid õigeks peab. (lk 147)
- Washingtonis toimunud muutused ei seisne mitte selles, et poliitikud on ennast isoleerinud Ameerika rahvast ja ei taha kuulda rahva soove ning arvamusi. Muutunud on hoopis see, et nad enam ei tegelegi suurt millegi muuga kui Ameerika rahva kuulamisega. (lk 172)
- George W. Bush oli edukas mitte sellepärast, et ta oleks olnud vabariiklaste partei ladviku kandidaat, vaid hoopis sellepärast, et ta oli omaenda perekonna kandidaat; sealt sai ta kaks asja, mis on vajalikud ajastul, kus parteisid ei ole: tuntud nimi ja annetuste hankimise organisatsioon. Igaüks, kellel on need kaks asja olemas, on kõigist oma võistlejatest paremas olukorras ka siis, kui tal poliitikas kogemusi ei ole. Niimoodi on Ameerika praeguse uue ja veelgi „demokraatlikuma“ süsteemi ajal näinud hulganisti poliitikute dünastiaid, riigiametitesse suurdunud kuulsusi ja miljardär-poliitikuid. Kuid see on alles algus. Sedamööda, kuidas parteide tähtsus kahaneb, saab valitavatesse ametitesse jõudmise tavaliseks eelduseks see, et ollakse rikas ja/või kuulus. (lk 189-190)
- Tänapäeva Ameerika poliitiline partei on kui tühi anum, mis ootab, et see täidetakse populaarse juhiga. (lk 190)
- Poliitiku mõttemaailma telg on järgmised valimised. Ameerika poliitiku mõttemaailma keskmesse on jäänud vaid üks mõte, järgmisel valimisel võitmise mõte, kõik muu on sealt kadunud. Põhjus pole selles, et tänapäeva poliitikud oleksid inimestena halvemad kui olid nende eelkäijad, kehtiv süsteem lükkab neid just niisuguses suunas. (lk 196)
- Rahvaalgatuse asjas on ilmnenud veel üks konks. On selge, et otsese demokraatia ajastu on väga sobiv jõukatele huvirühmadele, kuid rahvaalgatuste poliitilisele areenile on ootamatult ilmunud veel üks tegijatüüp: poliitika üksikettevõtja – miljardär. (lk 210)
- Sõjakäik eliidi vastu on lõppenud sellega, et nüüd teeb poliitikat varjatud eliit, mis ei vastuta millegi eest, ei ole kuidagi mõjutatav ega järgi ühtki laiemat avalikku huvi. Ameerika ühiskonnas toimunud ümberkorralduste keskmes on traditsioonilise eliidi ja institutsioonide – mitte ainult poliitika valdkonnas, vaid ka kultuuris, majanduses ja usuelus – allakäik. Seda asumegi järgmisena vaatlema. (lk 211)
- Kunagisest protestantlikust fundamentalismist ongi järele jäänud vaid poliitika: abort, homoseksuaalsus, evolutsiooniteooria. Need on teemad, mis ühendavad seda arvukat kogudust. (lk 229)
- Usuelu uue näo teine ilming on „vaimsete otsijate“ [spiritual seekers] tõus. Need inimesed arvavad, et usk on täiesti isiklik asi ilma käskude ja keeldudeta ja igaüks võib enda jaoks konstrueerida oma usu. (lk 230)
- Moodsas ühiskonnas on palju identiteedi ja vaimsuse otsimist, võib-olla sellepärast, et see on tänapäeva viis, kus otsida vastuseid igivanale püüdlusele julgeoleku ja kindla usu poole. Tänapäeva ristiusu paljude edukate ja kasvavate lahkude ühine joon on selles, et nad panevad rõhku isiklikule valikule ja demokraatlikule ülesehitusele. Selline arengusuund on tegelikult saanud juba ka tagasilööke igal pool, kus on usklikke, kuid niisugused uued, usutalitustest rangelt kinnipidavad rühmad ei moodusta kokku rohkem kui 5 protsenti ameeriklastest. Hoopis rohkem paistab silma massipäraseks muutumine ja tulemuseks on, kasutades Hunteri väljendit „ühtesiduva sõnumi“ - pühakirja, kirikuvõimu ja traditsioonide – kadumine. Neljakümne viimase aasta jooksul on Ameerika kõige alalhoidlikum sotsiaalne liikumine, evangeelne kristlus, astunud vastu moodsale massikultuurile ja põhjalikult muutunud. Evangeelse kristluse muutumise lugu heidab valgust sellele, kuidas kiiresti ja igal pool Ameerika elus käis alla usu ja kiriku autoriteet. Kas seda pidada heaks või halvaks, sõltub hindaja vaatepunktist, aga ei ole mingit kahtlust, et see on aset leidnud. (lk 230-231)
- Muidugi on kunst ja äri alati olnud omavahel seotud, kuid praegune kunsti kommertsialiseerimine erineb varasemast selle poolest, et see on tarbijalik ja taotleb populaarsust. Aastasadu oli nii, et kunsti toetajad koondasid enda kätte teoseid, mis neile meeldisid või mille kohta asjatundjad õpetasid, et need peavad meeldima. Kogujad tavaliselt ei mõelnud, kas rahvale meeldib see, mida nad omandasid. Tänapäeva sponsorid äriühingutest on aga teistsugused. Kui nemad kunsti toetavad, siis on see üks osa nende äristrateegiast. (lk 234-235)
- Asjade hindamine selle järgi, kas nad „tekitavad suminat“ või on „seksikad“, ei too välja nende loomupäraseid omadusi, näiteks uudsust või originaalsust, vaid need sõnad käivad tegelikult ikkagi populaarsuse kohta, mis omakorda on tõlgitav kui kasumilootus. Kõnesolev kultuurisuund heidab valgust millelegi väga olulisele, nimelt ei massipäraseks muutumine ja turule orienteerumine on omavahel seotud. Kuna inimesed eksisteerivad praegu suurel määral kui tarbijad ja väljendavad selle rolli kaudu oma võimu, on turundusest saanud massipärastumise lahutamatu vari. Need kaks jõudu tõukavad tagant tänapäeva demokraatlikke muutusi. Massipärastumises ilmneb korraga kaks aspekti – suureneb kodanike võim ja suureneb tarbijate võim. Selles peitub ka seletus, miks nii vähesed julgevad arvustada seda ühiskonnas toimuvat muutumist. Pahempoolsetele on seda ebamugav kritiseerida, sest raske oleks taunida tavainimese kultuuri. Seda on ebamugav kritiseerida ka parempoolsetel, sest nad ei saa ju nõustuda, et kapitalismil – olgu siis kultuurisfääris – võivad olla halvad tagajärjed. Nii ei taha kumbki poliitikute tiib tunnistada, et kui rahvas otsustab ilma kellegi juhendamiseta, võivad otsused olla halvad. Kuid juhendamiseks ei piisa, et seda soovitakse, on vaja ka juhendaja olemasolu. (lk 235-236)
- Kuid igaüks, kes on jälginud Washingtonis viimase kolmekümne aasta vältel toimunud dramaatilisi teisenemisi, tõdeb, et järsult on kasvanud pealetükkiv kihutustöö kitsaste huvide nimel, tehku seda siis intellektuaalid või lobistid. Washingtoni uus eliit ei püüagi olla midagi muud kui erapoolik – isegi mitte ideaalis – ta kasutab olemasolevaid võimalusi enda kasuks. (lk 248)
- Ühiskonna teenistuses on kergem olla, kui sul on kõrge koht ja su positsioon on kindel. (lk 250)
- Ühiskonna liidritele, kes on järginud oma ideaale, on ikka jagatud austust. Kui nad nii ei käitunud, oli tulemuseks kibe pettumine. Tänapäeval on teisiti. Me ei oota võimupositsioonil olijatelt mitte midagi ja seepärast valmistavad nad meile pettumusi väga harva. (lk 256)
- Tänapäeva poliitika vajab mitte rohkem, vaid vähem demokraatiat. (lk 266)
- Avalikkuse rahulolematus toimuvate muudatuste tagajärgedega üha kasvab. Kui kuhjub kokku liiga palju probleeme, hakkavad kodanikud demokraatia all mõistma just seda, milleks see on muutunud: süsteem, mis on teoorias küll avatud ja juurdepääsetav, aga kus tegelikult valitseb kas rikaste või fanaatikute või mingi mingi muu hästiorganiseeritud vähemus, mis kaitseb enda olevikku ja toob ohvriks tuleviku. (lk 275)
"Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale"
[muuda]Fareed Zakaria, "Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale". Tõlkija Kaido Kangur. Postimehe Kirjastus, 2022. (Algupärand: "Ten Lessons for a Post-Pandemic World", 2020.)
- Meil soovitatakse sageli mõtelda suurelt. Aga võib-olla peame hakkama mõtlema väikselt. lk. 9
- Kõik on kõigiga seotud, kuid keegi ei kontrolli olukorda. Teisisõnu, maailm, kus me elame, on avatud, kiire – ja seega, peaaegu olemuslikult, ebastabiilne. Raske oleks tuua stabiilsust millessegi, mis on nii dünaamiline ja avatud. lk. 18
- Autoritaarsed režiimid tahavad – alati ja igal pool – informatsiooni kindlalt kontrollida. See on nende võimu allikas. lk. 30
- Patrimoniaalse süsteemi juured asuvad sügaval inimühiskonnas ja see on kestnud aastatuhandeid. lk. 33
- Tegelikult muutis valitsusi üha võimsamaks ja tõhusamaks miski muu: konflikt. lk. 36
- Paljud USA toimimisprobleemid mitmekordistuvad seetõttu, et neid paljundatakse osariikide ja kohalikul tasandil. lk. 40
- Üks vetokraatia vorme, NIMBYism – mille nimi on tuletatud kohalike ehituste vastu olevate inimeste koosolekuhüüdest “not in my backyard” (“mitte minu tagahoovis”) - kammitseb väärtuslikke projekte kõikjal riigis. lk. 43
- Lihtsalt valitsuse suuremaks paisutamises on ühiskonna probleemide lahendamisel vähe kasu. Hea valitsus tähendab piiratud võimu, kuid selgeid volituste piire. lk. 44
- Äärmiselt ebavõrdne ligipääs tervishoiule on osa suuremast “kõik on ostetav”-ühiskonnast, kus kõige üle domineerib turg. Haiglajuhte ja ülikoolirektoreid ei peeta mitte ühiskonna liidriteks, vaid tegevdirektoriteks, ja neile makstakse selle eest, et nad nii käituksid. lk. 53
- Kiiresti muutuvate turgude ja tehnoloogiliste muutuste maailm on hirmuäratav. Üks lahendus on selle tegevuse lõpetamine. Donald Trumpi sugused populistid tahavad hoia eemal immigrante, piirata kaupade ja teenuste liikumist ning oma riigi olemasolevat kultuuri kuidagimoodi merevaigu sees säilitada. Nad tahaksid naasta minevikku – harilikult kuhugi kujuteldavasse hiilgeaega. Reaalsus on, et mingit Eedeni aeda ei ole kunagi olnud ja perioodid, mida inimesed nostalgiliselt meenutavad, olid tegelikult märksa raskemad, kui neid mäletatakse. lk. 58
- Ükski ekspert ei ole eksimatu. lk. 62
- Me kipume arvama, et teadus suudab pakkuda ühe kindla vastuse, kuid nii see asi päriselt ei käi. Teadus on eelkõige uurimismeetod, küsimuste püstitamise ja hüpoteeside range testimise protsess. Uute ja paremate andmete toel jõuame me uute ja paremate järeldusteni. lk. 63
- Avalikkus saab nüanssidest aru, kui neid ausalt esitleda. Kuid eliit suhtub tavainimestesse liiga sageli üleolevalt. lk. 64
- Ühesõnaga, võim tapab empaatiat. lk. 73
- Kuid eksperdid ja eliit peaksid nägema suuremat vaeva sellega, et mõelda, kuidas luua sidet inimestega ning hoida nende vajadusi esiplaanil ja tähelepanu keskmes. Meritokraatia suurim moraalne läbikukkumine on uskumus, et sinu edukus, sinu kõrgem positsioon ühiskonnas teeb sind mingis põhjapanevas tähenduses ülemaks. lk. 74
- Millal me digimajandusele üle läksime? See oli loomulikult protsess ja sellel ei olnud ühte pöördepunkti. lk. 76
- 2018. aastal võis lõpuks öelda, et suurem osa maailmast on ühendatud. COVID-19 astus lavale ja kõrvaldas digitaalse tuleviku eest viimase allesjäänud takistuse – inimeste hoiakud. Paljud inimesed olid jäänud kinni vanadesse käitumisviisidesse. lk. 79
- Digitaalsesse ellu liikumine on avar, kiire ja reaalne. Kuid selle vahest üks sügavamaid tagajärgi on, et me hakkame pidama kalliks neid asju endas, mis on kõige inimlikumad. lk. 91
- Moodsad linnad on võimaldanud inimestele terviklikumat elu. lk. 98
- Me teame, et linnad on alati olnud ideede, uuendusmeelsuse ja tegevuse keskused. Need on ka poliitilise progressi eesliin. lk. 102
- Meid ees ootav maailm on palju mitmekesisem kui kunagi varem, seal on üha rohkwm eri laadi ideid, tööstusharusid, töökohti, ettevõtteid ja inimesi. Ja need inimesed on väga erineva tausta, rassi, nahavärvi ja usutunnistusega, uskudes igasugustesse jumalatesse või mitte ühessegi. Selles maailmas läbilöömiseks peame õppima mitmekesisusega toime tulema ja sellest jõudu ammutama, mitte tundma end sellest ohustatuna. Linnad teevad seda paremini kui ükski teine paik. Need on loodud olema assimileerimise ja ühendamise vabrikud. lk. 106
- Inimesed loovad linnu ja linnad kujundavad inimesi – need on ühe ja sama mündi kaks külge. Põhjus, miks meie linnad kasvavad ja püsivad, isegi õnnetustega silmitsi seistes, on see, et enamikku meist tõmbavad loomupäraselt osavõtt, koostöö ja konkurents. Linnas elamise ratsionaalsed põhjendused erinevad – töö, seltskond, meelelahutus, kultuur või kõik eespool mainitu. Kuid nende väliste põhjenduste all peitub sügav tung sotsiaalse suhtluse poole. lk. 108
- Üldiselt tõmbab inimesi segaduse ja muutuste ajal väljakujunenud brändide turvalisuse poole. lk. 117
- Ajaloo õppetund on selge: kui ebavõrdsusega ei tegeleta reformide abil, võib järgneda revolutsioon. lk. 120
- Olles näinud, mida lähevad maksma ohjeldamatu natsionalism ja kitsas omakasu, uskusid ellujäänud sõdalased ja riigimehed, et nende kohuseks on luua maailm, mis ei lange enam tagasi nihilistlikku konkurentsi. Me oleme nautinud nende töö vilju: 75 aastat suhtleist rahu. Kuid selle tulemusena oleme me muutunud küüniliseks, põlates idealismi, mille abil me oleme jõudnud sinna, kus oleme. Nüüd on moes globalismi nüpeldada, mõtlemata pea üldse sellele, mida läheks maksma selle alternatiiv. lk. 154
- Voltaire on öelnud kuulsad sõnad, et Püha Rooma keisririik “ei olnud mingil juhul ei püha, Rooma ega keisririik”. Sama võib öelda liberaalse rahvusvahelise korra kohta, mis ei olnud kunagi nii liberaalne, nii rahvusvaheline ega nii korrastatud, nagu seda praegu nostalgiliselt kirjeldatakse. See on olnud korratu reaalsus, kus idealism on algusest peale segatud omakasupüüdliku rahvuslusega. lk. 159
- Tõde liberaalse rahvusvahelise korra kohta on, et tegelikult ei ole kunagi olnud mingit kuldaega, samuti ei ole kord lagunenud nii palju, nagu sageli väidetud. Selle korra põhiomadused – rahu ja stabiilsus suurriikide vahel – on endiselt kindlalt paigas, sõdade ja anneksioonid ehulk on alates 1945. aastast märkimisväärselt vähenenud. (Venemaa sissetung Ukrainasse on reeglit kinnitav erand.) lk. 162
- USA kõige tähtsam panus rahvusvahelisse ellu on olnud see, et erinevalt kõigist teistest võidukatest suurriikidest ajaloos otsustas USA pärast võidukäiku maailma kõige verisemas konfliktis võidetuile andestada, need üles ehitada ja rehabiliteerida. See kujutas maailma rahvaste jaoks uut teed. lk. 162-163
- Sama võib öelda meie aja liberaalse rahvusvahelise korra kohta. See on ebatäiuslik ja sel on palju vigu. See on näinud palju konflikte, viletsust ja silmakirjalikkust. Kuid tervikuna on see parandanud rohkemate inimeste elu kui ükski varasem süsteem, milles inimesed on elanud. Ja see on suutnud seda seetõttu, et ei rajane mingil unistuslikul pettekujutlusel maailmast, kus kurjus on kaotatud ja valitseb voorus. Liberalismi aluseks olev idealism on lihtne ja praktiline. lk. 168