Fareed Zakaria

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Fareed Zakaria (2011)

Fareed Zakaria (sündinud 20. jaanuaril 1964) on Ameerika Ühendriikide ajakirjanik ja poliitikakommentaator.

"Ten Lessons for a Post-Pandemic World" (2020)[muuda]

Fareed Zakaria: "Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale." Tõlkija: Kaido Kangur. Postimehe Kirjastus OÜ. 2022

  • Meil soovitatakse sageli mõtelda suurelt. Aga võib-olla peame hakkama mõtlema väikselt. lk. 9
  • Kõik on kõigiga seotud, kuid keegi ei kontrolli olukorda. Teisisõnu, maailm, kus me elame, on avatud, kiire – ja seega, peaaegu olemuslikult, ebastabiilne. Raske oleks tuua stabiilsust millessegi, mis on nii dünaamiline ja avatud. lk. 18
  • Autoritaarsed režiimid tahavad – alati ja igal pool – informatsiooni kindlalt kontrollida. See on nende võimu allikas. lk. 30
  • Patrimoniaalse süsteemi juured asuvad sügaval inimühiskonnas ja see on kestnud aastatuhandeid. lk. 33
  • Tegelikult muutis valitsusi üha võimsamaks ja tõhusamaks miski muu: konflikt. lk. 36
  • Paljud USA toimimisprobleemid mitmekordistuvad seetõttu, et neid paljundatakse osariikide ja kohalikul tasandil. lk. 40
  • Üks vetokraatia vorme, NIMBYism – mille nimi on tuletatud kohalike ehituste vastu olevate inimeste koosolekuhüüdest “not in my backyard” (“mitte minu tagahoovis”) - kammitseb väärtuslikke projekte kõikjal riigis. lk. 43
  • Lihtsalt valitsuse suuremaks paisutamises on ühiskonna probleemide lahendamisel vähe kasu. Hea valitsus tähendab piiratud võimu, kuid selgeid volituste piire. lk. 44
  • Äärmiselt ebavõrdne ligipääs tervishoiule on osa suuremast “kõik on ostetav”-ühiskonnast, kus kõige üle domineerib turg. Haiglajuhte ja ülikoolirektoreid ei peeta mitte ühiskonna liidriteks, vaid tegevdirektoriteks, ja neile makstakse selle eest, et nad nii käituksid. lk. 53
  • Kiiresti muutuvate turgude ja tehnoloogiliste muutuste maailm on hirmuäratav. Üks lahendus on selle tegevuse lõpetamine. Donald Trumpi sugused populistid tahavad hoia eemal immigrante, piirata kaupade ja teenuste liikumist ning oma riigi olemasolevat kultuuri kuidagimoodi merevaigu sees säilitada. Nad tahaksid naasta minevikku – harilikult kuhugi kujuteldavasse hiilgeaega. Reaalsus on, et mingit Eedeni aeda ei ole kunagi olnud ja perioodid, mida inimesed nostalgiliselt meenutavad, olid tegelikult märksa raskemad, kui neid mäletatakse. lk. 58
  • Ükski ekspert ei ole eksimatu. lk. 62
  • Me kipume arvama, et teadus suudab pakkuda ühe kindla vastuse, kuid nii see asi päriselt ei käi. Teadus on eelkõige uurimismeetod, küsimuste püstitamise ja hüpoteeside range testimise protsess. Uute ja paremate andmete toel jõuame me uute ja paremate järeldusteni. lk. 63
  • Avalikkus saab nüanssidest aru, kui neid ausalt esitleda. Kuid eliit suhtub tavainimestesse liiga sageli üleolevalt. lk. 64
  • Ühesõnaga, võim tapab empaatiat. lk. 73
  • Kuid eksperdid ja eliit peaksid nägema suuremat vaeva sellega, et mõelda, kuidas luua sidet inimestega ning hoida nende vajadusi esiplaanil ja tähelepanu keskmes. Meritokraatia suurim moraalne läbikukkumine on uskumus, et sinu edukus, sinu kõrgem positsioon ühiskonnas teeb sind mingis põhjapanevas tähenduses ülemaks. lk. 74
  • Millal me digimajandusele üle läksime? See oli loomulikult protsess ja sellel ei olnud ühte pöördepunkti. lk. 76
  • 2018. aastal võis lõpuks öelda, et suurem osa maailmast on ühendatud. COVID-19 astus lavale ja kõrvaldas digitaalse tuleviku eest viimase allesjäänud takistuse – inimeste hoiakud. Paljud inimesed olid jäänud kinni vanadesse käitumisviisidesse. lk. 79
  • Digitaalsesse ellu liikumine on avar, kiire ja reaalne. Kuid selle vahest üks sügavamaid tagajärgi on, et me hakkame pidama kalliks neid asju endas, mis on kõige inimlikumad. lk. 91
  • Moodsad linnad on võimaldanud inimestele terviklikumat elu. lk. 98
  • Me teame, et linnad on alati olnud ideede, uuendusmeelsuse ja tegevuse keskused. Need on ka poliitilise progressi eesliin. lk. 102
  • Meid ees ootav maailm on palju mitmekesisem kui kunagi varem, seal on üha rohkwm eri laadi ideid, tööstusharusid, töökohti, ettevõtteid ja inimesi. Ja need inimesed on väga erineva tausta, rassi, nahavärvi ja usutunnistusega, uskudes igasugustesse jumalatesse või mitte ühessegi. Selles maailmas läbilöömiseks peame õppima mitmekesisusega toime tulema ja sellest jõudu ammutama, mitte tundma end sellest ohustatuna. Linnad teevad seda paremini kui ükski teine paik. Need on loodud olema assimileerimise ja ühendamise vabrikud. lk. 106
  • Inimesed loovad linnu ja linnad kujundavad inimesi – need on ühe ja sama mündi kaks külge. Põhjus, miks meie linnad kasvavad ja püsivad, isegi õnnetustega silmitsi seistes, on see, et enamikku meist tõmbavad loomupäraselt osavõtt, koostöö ja konkurents. Linnas elamise ratsionaalsed põhjendused erinevad – töö, seltskond, meelelahutus, kultuur või kõik eespool mainitu. Kuid nende väliste põhjenduste all peitub sügav tung sotsiaalse suhtluse poole. lk. 108
  • Üldiselt tõmbab inimesi segaduse ja muutuste ajal väljakujunenud brändide turvalisuse poole. lk. 117
  • Ajaloo õppetund on selge: kui ebavõrdsusega ei tegeleta reformide abil, võib järgneda revolutsioon. lk. 120
  • Olles näinud, mida lähevad maksma ohjeldamatu natsionalism ja kitsas omakasu, uskusid ellujäänud sõdalased ja riigimehed, et nende kohuseks on luua maailm, mis ei lange enam tagasi nihilistlikku konkurentsi. Me oleme nautinud nende töö vilju: 75 aastat suhtleist rahu. Kuid selle tulemusena oleme me muutunud küüniliseks, põlates idealismi, mille abil me oleme jõudnud sinna, kus oleme. Nüüd on moes globalismi nüpeldada, mõtlemata pea üldse sellele, mida läheks maksma selle alternatiiv. lk. 154
  • Voltaire on öelnud kuulsad sõnad, et Püha Rooma keisririik “ei olnud mingil juhul ei püha, Rooma ega keisririik”. Sama võib öelda liberaalse rahvusvahelise korra kohta, mis ei olnud kunagi nii liberaalne, nii rahvusvaheline ega nii korrastatud, nagu seda praegu nostalgiliselt kirjeldatakse. See on olnud korratu reaalsus, kus idealism on algusest peale segatud omakasupüüdliku rahvuslusega. lk. 159
  • Tõde liberaalse rahvusvahelise korra kohta on, et tegelikult ei ole kunagi olnud mingit kuldaega, samuti ei ole kord lagunenud nii palju, nagu sageli väidetud. Selle korra põhiomadused – rahu ja stabiilsus suurriikide vahel – on endiselt kindlalt paigas, sõdade ja anneksioonid ehulk on alates 1945. aastast märkimisväärselt vähenenud. (Venemaa sissetung Ukrainasse on reeglit kinnitav erand.) lk. 162
  • USA kõige tähtsam panus rahvusvahelisse ellu on olnud see, et erinevalt kõigist teistest võidukatest suurriikidest ajaloos otsustas USA pärast võidukäiku maailma kõige verisemas konfliktis võidetuile andestada, need üles ehitada ja rehabiliteerida. See kujutas maailma rahvaste jaoks uut teed. lk. 162-163
  • Sama võib öelda meie aja liberaalse rahvusvahelise korra kohta. See on ebatäiuslik ja sel on palju vigu. See on näinud palju konflikte, viletsust ja silmakirjalikkust. Kuid tervikuna on see parandanud rohkemate inimeste elu kui ükski varasem süsteem, milles inimesed on elanud. Ja see on suutnud seda seetõttu, et ei rajane mingil unistuslikul pettekujutlusel maailmast, kus kurjus on kaotatud ja valitseb voorus. Liberalismi aluseks olev idealism on lihtne ja praktiline. lk. 168