Hanneli Rudi

Hanneli Rudi (sündinud 16. augustil 1971) on Eesti ajakirjanik.

Artiklid

• Perearstidel on aga olukord, kus riik sunnib tegema ebakvaliteetset tööd, reaalsus. Paarkümmend aastat tagasi tuli riiklike käsulaudade järgi jaoskonnaarstidel hakata ettevõtjateks, kes pidid oma rahaga püsti panema praksise, soetama ruumid ja seadmed ning palkama peale pereõe ka raamatupidaja.

Siis tundus see hea plaan, sest makstes perearstidele iga hingekirjas oleva patsiendi eest kuus pisut pearaha, jäi majanduslik toimetulek puhtalt ettevõtjast tohtri kanda. Riik lootis, et põhimõte "mida rohkem patsiente, seda rohkem raha" ärgitab arste oma nimistuid võimalikult suureks paisutama. Perearstide entusiasm rauges kiiresti, kui selgus, et hiigelnimistu tähendab tööd konveiermeetodil. Nii panid paljud läbi põlenud tohtrid Eestis ameti maha ja naudivad nüüd kellast kellani palgatööd Soome tervisekeskustes.

• Uusi noori arste ülikoolist peale ei tule, sest aastaid õppinud noored meedikud tahavad ravida, mitte hakata ettevõtjaks, kes võib korralikust puhkusest vaid unistada, sest üksikpraksises on asendusarsti leidmine võrdne lotovõiduga.
• Iseenesest saan aru sotsiaalministeeriumi soovimatusest mitte vähendada seadusesse kirjutatud nimistute suurust, sest siis on riik sunnitud tunnistama: me ei suuda kõigile elanikele isegi perearstiabi tagada.
• Millegipärast ma ei usu, et riiklik sunnitöö tõstaks perearstiameti populaarsust meditsiinitudengite seas. Karta on, et varsti jäävad need residentuurikohad jälle täitmata. Seda enam, et iga aastaga paneb riik perearstide õlule aina enam kohustusi, et eriarstiabi koormust vähendada.
  • Hanneli Rudi, "Riiklik sunnitöö", Postimees, 30. oktoober 2018

• Kui hakkasin kuu aja eest tegelema skisofreeniahaigete lähedaste probleemiga, et psühhoosis lähedast ravile saada on väga keeruline, siis ei osanud ma oodata, et selle murega silmitsi seisvaid inimesi on mu oma tutvusringkonnas mitu. "Küll on hea, et keegi sellest kirjutab," tuldi ütlema.

Mitu inimest saatsid kirjelduse oma üleelamistest. Vaimsed haigused, eriti aga skisofreenia on siiani nii stigmatiseeritud, et lõpuks lubas oma kogemust kasutada vaid kolm inimest kümnest ja sedagi anonüümselt, palju detaile välja jättes, et jumala pärast keegi aru ei saaks, kellega on tegu. "Eesti on ju nii väike," põhjendas üks mu tuttavatest, kes palus oma lugu mitte kasutada.

• Ministeeriumiametnik on veendunud, et nii ravivõimalused kui ka ühiskonna suhtumine paraneksid, kui skisofreeniahaiged julgeksid välja tulla ja näidata, et tegelikult suudab lõviosa neist õigeaegse ravi ja tõhusa tugisüsteemi korral oma eluga ise hakkama saada, tööl käia ja igati normaalset elu elada. Skisofreeniahaige noormehe ema pidas seda mõtet rumalaks. "Kui keegi julgeks Eestis avalikult välja öelda, et ta põeb skisofreeniat, siis tehakse ta elu põrguks," oli ta veendunud.

Tuntud tohtri arvates oleks abi sellestki, kui skisofreenikute lähedased räägiksid avalikult oma kogemusest. Samas möönis ta ka ise, et sellest on abi vaid juhul, kui rääkija on prominent. Kui tavaline pere tooks oma suure südamevalu avalikkuse ette, siis oleks see vaid hetkeline pinnavirvendus. "Midagi pole parata, eestlased armastavad tähesära ja -tolmu," tõdes ta.

• Kuigi ma ei pea õigeks jagada haigusi ilusateks, mida saab uute imeravimitega ravida, ja inetuteks, millest pole viisakas avalikult rääkida – nagu vaimuhaigused –, siis oma tõetera on tohtri jutus olemas. Tänu filmistaaridele on bipolaarsest häirest saanud juba igati nn parketikõlblik haigus, mida pole põhjust varjata. Tänu Margus Karule ja tema perele on Eestis märgatavalt muutunud suhtumine depressiooni.
  • Hanneli Rudi, "Arust ära meie seas", Postimees, 20. detsember 2017

• Riik on küll eesmärgiks võtnud ühistranspordi kasutajate arvu kasvatada, aga inimesed ei jäta autot koju enne, kui ühistransport on kiire ja mugav. Mugavad bussid Tallinna-Tartu liinil, aga ka uued rongid näitavad ilmekalt, et autost ollakse valmis loobuma küll. Riik kulutab ühistranspordi toetamiseks üksjagu raha ja pole ju palju tahta, et iga maksumaksja taskust võetud euro läheks asja ette.
• Ühe piletiga Annelinnast Mustamäele sõitmine jääb ilmselt lähiajalgi helesiniseks unistuseks, aga korralikult toimiv ja reisijate huve arvestav ühistransport võiks ühel riigil sellegipoolest olla.
  • Hanneli Rudi, "Tahtmatus või saamatus", Postimees, 16. august 2014

• Kui Tallinnas Pääsküla raba äärde, elumajadest veidi eemale rajati uus rulapark, siis hakkas keegi anonüümseks jäänud aktivist agaralt selle vastu võitlema, kuna noorte trikitamine halvendavat elukeskkonda ja see kiskuvat alla kohaliku kinnisvara hinnad.
• Mitte väga ammu kurtis üks mustamäelane internetis selle üle, et majade juurde rajati korvpalliplats ning nüüd on tema rahu ja vaikus rikutud. Sellised spordiplatsid tulnuks kurtja arvates rajada elumajadest eemale.
• Ilmselt võib iga omavalitsusjuht rääkida värvikaid lugusid sellest, mida kõike on ümberkaudsed inimesed valmis tegema, et nende kodu lähedale ei rajataks uut liivakasti või mänguväljakut. Sest oh õudust, väikesed lapsed ei mängi ju vaikides. Nad kisavad ja kilkavad ega lase pärast väsitavat tööpäeva koju tulnud inimesel rahus puhata ja telekat vaadata.
• Näib, et üldlevinud arusaama kohaselt oleks kõige parem, kui noored jooksid lihtsalt viina. Vahelejäämise hirmus tehakse seda üldjuhul vaikselt ja salaja ning erinevalt mängivatest lastest või sportivatest noortest on Eesti inimene põõsastest kostva joodikujorinaga harjunud ja see teda ei häiri.

Ehk nagu ütles üks Sakala lugeja: kellele neid terveid ja normaalseid noori ikka vaja on, joodikud ongi ju elu edasi viiv jõud! Aga huvitav oleks teada, kes neile praegustele nurisejatele vanaduspõlves pensioni maksma hakkab, kui tänased noored end varakult surnuks või töövõimetuks joovad.

• Hanneli Rudi, "Noored joogu viina?", Postimees, 30. juuli 2011