J. G. Ballard

James Graham Ballard (15. november 1930, Shanghai, Hiina Vabariik – 19. aprill 2009, London, Suurbritannia) oli inglise ulmekirjanik, satiirik ja publitsist.

• Lisaks sellele tunnen ma, et tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid — lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.
  • Romaani "Crash" prantsuskeelse väljaande eessõna, 1974

Allikata

• [Ronald Reagani kohta:] Oma reklaamides kasutas Reagan telepoe automüüja sujuvaid, teleprompteri täiuslikkusega hääletoone, et projitseerida poliitilist sõnumit, mis oli ja ilmetu ja julgustava täielik vastand. Reagani maneeride ja kehakeele vahel ühelt poolt ja tema õõvastavalt ülelihtsustatud äärmusparempoolse sõnumi vahel teiselt poolt puudus igasugune seos. Ennekõike rabas mind, et Reagan oli esimene poliitik, kes kasutas ära tõika, et tema telepublik ei kuulanud tema sõnu kuigi hoolikalt, kui üldse, ning võis õigupoolest vabalt oletada tema maneeride ja esinemislaadi põhjal, et ta rääkis täpselt vastupidist sellele, mis sõnad ta suust tulid.

Tema kohta

• Uuemad krimid äratavadki tähelepanu selle poolest, et neis, nagu kunagi krimikirjanduse hälliaegadelgi, pöördutakse pelga kõmu poole, kus pole midagi isegi analüüsida. Ja nii saab uue krimi teemaks seksi ja õuduse kokkuklappimine (J. G. Ballard, Ray Russell, Sarah Smith), tüdrukute vägivaldsus (R. Rendell), homode armuelamused (Anne Rice), viirastused (Stephen King), pedofiilia (Sjöwall) neegernarkarite visioonid (Ch. Himes) ja veel palju muud sellesarnast.
  • Harald Peep, "Kolm laipa, kõik surnud". Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 108

• J. G. Ballardi "The Drowned World" mulle päris meeldis, sest selles raamatus kõik inimesed on kuidagi irdunud iseendast, nagunii kaduma määratud.
  • Uku Masing kirjas Kalju Kirdele 16. mail 1979, rmt: U. Masing, K. Kirde, "Kord kui me unistus uigis". Tartu: Ilmamaa, 2014, lk 23.